Ma ei tea, kuidas on lood Teiega, aga minu süda hakkab alati kiiremini põksuma, kui juttu tuleb mõnest uuest osast Resident Evil'i nimelises mängude seerias. Operation Raccon City ei olnud samuti erandiks. Slant Six games'i ning Capcom'i koostöös valminud toode on suurepärane, kiire tagasivaade Pesukaru nime kandvale linnale ning tema saladustele. Näha juba toimunut teisest aspektist ning teise nurga alt. Ajastus on samuti hea, kuna aasta lõpus on saabumas mängu kuues osa. Kes minevikku ei tea, elab tulevikuta, nii et vaatame siis hetkeks tagasi.
Mängija võitleb seekord nö. pahade poolel. Kuue liikmeline erimeeskond, hüüdnimega Hundikari, peab takistama T-viiruse jõudmist sõjaväe kätesse. T-viirus on Umbrella nimelise ravimi kompanii poolt välja töötatud bioloogiline relv, mis linnas levima hakkab ning kõik elusa zombilaadseks muudab. Pikaaegsed Resident Evil'i mängijad peaksid nostalgiast tuleneva naeratuse hetkeks kindlasti näole saama. Taaskülastatakse mitmeid tuttavaid paiku mängu varasematest osadest. Samuti on siin seal kosta ka vanemates osades kõlanud muusikalist tasuta. Seda muidugi uuendatud kujul. Tuttavaid nägusid on samuti näha. Mäng ise jääb siiski väga kaugele vanadest aegadest, mil mängija seikles noa ja napi laskemoonaga mööda häärberit või politsei jaoskonda. Raske on isegi juttu teha sarnasusest seeria neljanda või viienda osaga. Resident Evil: Operation Raccoon City on kõige pesuehtsam tulistamise action, kuhu on lisatud seeriast varem tuttavaid tegelasi.
Nagu eelnevalt mainisin liigub mängija koos meeskonnaga. Täpsemini kuue liikme seast valitud kolme kaaslasega. Igal tegelasel on muidugi erinevad oskused ning erinev varustus. Oskusi, relvi ning abivahendeid saab juurde osta, kasutades mängu käigus saadud kogemuspunkte (loe: experience points).
Hoolimata Hundikarja liikmete erinevatest oskustest ja omadustest on kõik liikmed visuaalselt üpris sarnased. Mustas toonis, tumedasse rõivastatud ning näod maskidega kaetud. Tegelaste vahel sõprus- või armusuhete tekkimist siin mängus näha ei saa. Peategelasi võiks pigem lugeda emotsioonideta küborgiteks, kui inimesteks.
Kahjuks ei ole mängijale antud vähimatki kontrolli oma meeskonna üle. Kaaslased jooksevad valimatult miinidesse, sinu laskealasse, zombide hordide keskele või jäävad lihtsalt mõne seina või muu objekti taha kinni. Seda kõike oleks saanud vältida, kas parema tehisintellekti programmeerimisega või mängijale oma meeskonna käsutamise võimaluse andmisega. Oleks piisanud võibolla paarist lihtsamast käsust nagu liigu, seisa, ründa ja kaitse. Samas Resident Evil pole kunagi olnud väga strateegiline ründamise ning meeskonna mäng. Kõige õigem lahendus oleks olnud lihtsalt arukam AI.
Uuendusena on olemas ka varjumine ehk teisisõnu cover system. Paraku ei tööta ka see veel laitmatult. Peamiselt kuna coverisse minek pole kontrollitav eraldi nupuga vaid toimub, kui mängija oma karakteri seina äärde juhib ning vastu seina surub. Nüüd, kus mäng on puhtalt tulistamise ümber ehitatud, oleks kindlasti tulnud ka seda süsteemi lihvida ning parandada. Kui seina ääres juhtuvad olema veel üles korjatavad relvad, laskemoon või mõni meeskonna kaaslane keda aidata, läheb kulm ikka päris kipra. Umbes kolmel või neljal korral kümnest ei toimi varjumine, hunnikust relvade korjamine või kaaslaste aitamine hästi ning mängija leiab end ebameeldivalt kohmakast olukorrast.
Suure rõõmuga näole manatud nostalgia naeratus kaob paraku üpris kiirelt. Antud mängu näol on tegu Resident Evil'i perekonnas täiesti uue lähenemise ning mõneti uue juhtimise süsteemiga. Miks seda vaja oli ning miks Capcom oma logod selle mängu karbile trükkida lubas? Ei oska hetkel vastata. Paberil ning kavandites oli tegu suurepärase mõttega ning ideel oleks olnud lööki kindlasti enamaks. Praegune vormistus tundub poolik ning lihvimata. Võibolla tasub raha kõrvale panna ning loota, et seeria kuues mäng on parem.
