Just täpselt. Ja internet tappis nad ära. Vanemad lugejad saavad kindlasti aru, et ma räägin metafoorides. Rüütlitel oli au kodeks mida järgiti. Paljud võiksid ka tänapäeval nendest inimsisuga rauakolakatest õppust võtta. Minu sihtmärgiks on praegu inimesed kes On-lines mängivad, aga teevad seda ... noh ... odavalt. Ma ei hakka clitchimisest üldse praegu rääkima ja end ärritama.
Pildil on läägi lüliti. Seda kasutatakse siis nii öelda tehisliku läägi tekitamiseks mängudes ning viimase ära kasutamiseks enda huvides. (inglise keeles Lag)
Mulle meeldib näiteid alati tuua reaalsest elust. Mängisin internetis mängu Skate 2. Tegime viite miinust. Esimene rulataja teeb triki ette ja teised peavad järgi tegema. Läägi lüliti klõpsutamisega saab kenasti teise sõitja trikkide ajal pause tekitada ning hüpped nässu ajada. Väga alatu ja mitte üldse aumehelik teguviis.
Kutsun siinkohal kõik mängijaid üles mitte alluma provokatsioonile ja mitte kasutama odavaid võtteid võitmiseks. Clitchid, läägilülitid ja jumalt teab mis pa*k (vabandage mind) jäägu ketseritele. Tee oma valik juba täna. Kas oled Rüütel või oled ... ?
Mu sõber Oliver (Paranoiadisco filmikirjanik) ei saa pahatihit minust ja mu tõekspidamistest aru. Miks muusika peab olema hea saundiga ja üleprodutseeritud? Miks suurkorporatsioonid mängude tootmise juurde on niipalju reegleid toonud? Miks ma meeste õlut ei joo? Ja mis kuradi pärast ma olen nõus iga aasta maksma umbes 600 krooni, et oma Xbox 360-ga interneti sees mängida? Vot sellest viimasest küsimusest alustamegi. Jagatud rõõm on topelt rõõm või midagi ning jagatud mängukogemus on seega topelt kogemus.
Mul näiteks ei ole ühtegi. Vahet pole. Kunagi oli Sega Dreamcast ja seal oli mäng nimega Jet Set Radio. Vot see oli cool. Mägnust sai kiiresti mu uus Jaapani sõber. Sõitsid uiskudega mööda linna ja tegid seina peale gräffi. Ma mäletan, et lugesin sellest aastaid tagasi kusagilt rula ajakirjast ning panin kohustuslike mängude nimekirja. See oli midagi retsi. Igaljuhul et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest (noh nagu Agu Sihvka). Dreamcast ei tohiks olla vist ühelegi videomängu huvilisele võõras nimi. Kui aga enne pole konsoolidega palju kokku puutunud ning ei tea ajalugu, siis püüan kiirelt anda ülevaate. Aasta 1998, koht Jaapan. Sega on eelnevalt teinud oma Megadrivele juba 2 upgrade vidinat. 32 x ning Sega CD. Mõlemad kukkusid kahjuks läbi. Mitte et toode oleks tingimata halb olnud aga mängude pagas oli kohutavalt napp ning inimesed ei läinud kallite upgrade'dega kaasa. Küsime endalt nüüd et paljudel meie tuttavatel oli kodus sega Megadrive? Noh mõnel ikka oli. Olen isegi näinud oma silmaga. Aga paljudel tuttavatel oli kodus Sega Saturn? 1-5 eestlast. Ma ei tee praegu nalja. Mis siis Sega teeb. Saturn on selline OK konsool. Tal olid võibolla omad vead. Samas on tal väga hea controller. Üks parimaid Resident Evili mänge. Mine tea, mis oleks saanud, kui Saturni oleks veel hoitud elus. Ometi otsustab Sega tulla välja järgmise konsooliga, Dreamcast.
Meeles tuleb nüüd pidada seda (vaadake Sega CD, 32 X ja Saturni sünniaastaid):
Meil on 6 aastat ning juba 2 upgrade'i ning 2 konsooli. Backwards compatibility'st ei ole haisugi. See tähendab siis, et uute masinatega juba varasemalt soetatud mänge kasutada ei saa. Liiga palju vidinaid liiga lühikese aja sees. Inimesed on juba oma usalduse kaotanud. Konsool põrub läbi. Siinkohal lingin video, et mitte kirjutada juttu, mis on läbi aegade juba üle ja üle keerutatud.
Sega Dreamcastist ma rohkem ei räägi. Küll aga Jet Set Radio mängust. Ma olin nooremana tulihingeline rulamees. Uisud olid nagu häbimärk, mida osad "rumalamad" inimesed enda jalgade küljes kandsid. Seepärast mõtlesingi pikalt et kas see toode ikka saab hea olla. Jumal tänatud, et sain üle oma hirmust ja proovisin läbi aegade ühte mulle meeldejäänumat mängu.
Alguses on "geimplei" veits raske. Paljud meist ikka puldiga uisumeest enne juhtinud on? Aga ei tasu lasta end hirmutada. Umbes poole tunniga on asi käpas. Suudad isegi tagurpidi "kruisida" mööda linna. Gräffiti tegemint on nii öelda "Simon says" süsteemiga. Ekraanile tekib ikoon, mis näitab kujundeid thumbstickiga (kangikesega) järgi tegemiseks. Menüüs on lausa valida võimalus endale kasvõi ise pildid valmis joonistada. Saad mängus kirjutada seina peale näiteks "xSullx on loll". Kõlab lapsik, aga tegelt on fun. Mäng üldises plaanis ei ole väga raske, aga vean kihla, et mõnda levelit peab ikka paar korda nokitsema, enne kui õnnestub. Pärist labaselt lihtsaks just mängijale asju tehtud ei ole. Nagu päris eluski on ka Jet Set Radio linnas (Tokio-To) seinade sodimine rangelt keelatud. Politsei võtab sulle pea igal võimaluse sappa ning kasutab koeri, tulirelvi ning isegi koptereid. Sweetness.
Mängu alustad sa ühe tegelasega. "Stoori" kulgedes hakkavad hõumid sõna otseses mõttes sulle aknataha ilmuma ning saad valida, kas lased neil oma gängiga liituda. Mängus on 2 suuremat eesmärki, mis vajavad täitmist. Kõigepealt muidugi klassikaline terroitooriumi märgistamine enda gängile omaste piltidega. Tesisek tuleb teil lõpuks leida maagiline vinüülplaat, mille abil saab.... jajahh ... seda peate ise juba mängides välja selgitama.
Suur boonus on mägnu soundtrack. Leidsin terve posu uut ja huvitavat muusikat. Pop pungist ja Rob Zombiest kuni päris veidrda diskoni välja. Mulje oli nii hea, et tõmbasin ka soundtracki alla.
Kui kodus on juba Sega Dreamcast olemas, siis olete selle konsooli "awesomenessiga" kindlasti tuttav ning JSR on lihtsalt mäng, mis tuleks üle vaadata. Kui ei, siis tasub see isend kusagilt odavast netipoest ära noppida. JSR ei ole ainuke mäng tema kustumatust kullafondist.
Mõningad ajad tagasi kirjutasin pisikese jutu zombidest ja Resident Evil'ist. Mängu esimese osa Gamecube remake'st siis, kui päris täpne olla. See on just selline RE, mida mina mäletan. Mille järgesid olen aastaid mänginud.
Seerias neljandat osa tegema hakates, otsustas Capcom viia sisse muutuseid. Ajaga peab kaasas käima või midagi sellist. Jumal seda teab. Võibolla on tegu loomuliku evolutsiooniga. Vahest püüdega teha midagi uut ja huvitavat. Capcomi mehed alt ei läinud ning RE4'le langes osaks edu. Ega nüüd enam sammu tagasi võtta ei saa. Viies osa on oma vanema venna nö. "upgrade". Sama gameplay (mitte et see paha oleks) ning nii mõnigi asi, mis võtab RE4 läbinud gameri näo särama. "Ohoo ma olen midagi sellist enne näinud". Aga mis juhtub nende inimestega, kes armastavad seda vana Resident Evi'lit? Seda kus su relval ei ole infra sihikut? Kus sa ei kõnni mööda lineaarset maailma vaid tuhnid läbi hoopis suuri mõisu? Kus sind hirmutab pigem üksinduses kõndimine ja kõhedad hääled, mitte peale tormavad zombied (kui neid saab enam isegi nii nimetada). Vastan ise ... las mängivad midagi muud.
Horror survival point and click võtmes. Oma aja kohta oli mäng õudukate klassis lausa revolutsiooniline. Graafika on ajahammaste vahele jäänud ja pisut valivamale inimesele võibolla liiga piksline ning nurgeline, aga mänguomadusi see ei mõjuta. Õudust on kamaluga pandud. See väljendub nii helis kui pildis. Kaamera nurk on mindagi naljakat 3-nda isiku ja spordi kaamera vahepealset. Ja noh... mängija vihjavaenlane kasutab tapatöödeks hiiglaslikke kääre. Sweet.
PSX variant on tegelikult järg SNES'i jaoks tehtud mängule, aga sellest ei ole midagi. Clock tower ei eelda eelmise osa stooriga tutvumiset. Minu jaoks tundus playstationi versioon veidike õudsam. Kuid ega need kaks sugulast väga võrreldavad ei ole . Mõlemad päris erinevad mängud gameplay poolest.
Mis see on? See on sitt härra!
Alguses on raske juhitavusega harjuda, sest võin kihla vedada, et Te ei ole varem midagi sellist mänginud. Esimene kohmetus kestab ainult paar minutit. Inimnäpud kohanevad kiirest kursorit liigutama d-pad'iga.
Juba lapsena tahtis saada mõrvariks.
Ma ei hakka siinkohal stoorist pikemalt rääkima. Vahest rikkun elamuse kellegi jaoks sootuks ära. Parem proovige ise ja otsustage. Soovitan avatud meelt ja julgeid närve. Mäng on üpris creepy.
Miks ma selle jutu kirjutasin? Resident Evili seeria viimased osad on head. Ei nad on isegi väga head. Viiendas osas sisse toodud mängijate vaheline koostöö lisab kõvasti pingelisust. Aga midagi on puudu. Mis see võiks olla? Ahh jaaaaa... see mäng ei ole enam õudne. See on lõputu zombie action, aga mitte horror. Minujaoks vähemalt mitte. Samuti mitte ka xSullx 'i jaoks. Ma usun et leiaksin kindlasti veel kaasarääkijaid. Seevastu Clock Tower on õudne. Vean kasvõi Sulli xboxi peale kihla.
Juba pikalt olin tahtnud kvaliteetset horrorit enda konsooli sisse pista. Peremees Jan oli lahke ning aitas mind ajutiselt välja Condmned’iga, kuid pärast RROD’d ei leidnud endas seda jaksu, et uuesti mängu alustada. Sai siis hiljuti ostetud rõõmus mängukene nimega Dead Space. Jällegi üks mäng, mis on tagant järgi soetatud, kuna välja laskmis ajal ei olnud nii palju usku tootesse. Kuid pärast pikke kiidusõnu kahelt tuttavalt, kes on paadunud Silent Hill seeria austajad, ei jäänud midagi muud üle, kui, et endalegi soetada esimene Sci-Fi Surivor Horror žanrist mäng.
Dead Space on, võrdlemisi suure üllatusena, EA Games’i poolt väljastatud. Enne mängu välja tulekut pole Electronic Arts just kõige säravam olnud uute ideeda väljastamisega. Muidugi kõik spordi mängud on neil olnd üldiselt tasemel läbi aegade, kuid kui asi puudutab värskeid ja loovaid ideid, siis jääb tihti EA meestel midagi puudu. Sellegi poolest on Dead Space üks väga, väga hea mäng.
Mängija kehastab Isaac Clarke’i, on osa meeskonnast, kes on saadetud kosmoselaeva USG Ishimura pardale, et uurida, milleks ei saada kellegiga seal ühendust. Mängu alguses ei ole mingit pikka nonsenssi, esimeste minutite seas mängus tulevad kollid, ning oled eraldatud enda meeskonnast ja pead üksi hakkama saama. See muidugi ei peata sinu meeskonna liidrit sulle käsklusi andma, mida sa järjest täitma pead. Mis edasi võite ise ehk kunagi kaeda.
Mängu vaieldamatu kõrgpunkt on atmosfäär, mis, minu jaoks, on iga survival horror’i mängu „make it or brake it“ tugisammas. Kui atmosfääri ei suudeta luua kui kõhedana ning mängijat sinna sisse tuua, siis asi ju ikka ei toimi. Dead Space saab missiooniga väga veenvalt hakkama and then some.... (Mul on juba viimase kuu aja jooksul mitmeid kordi vaja leida eesti keelne vaste terminile „and then some“ kuid ei ole õnne olnd...jama). Helidisain on mängul vapustav, alati on on mingit kilinad, kolinad, kriiskamised või koputused kuskil kuulda kui tähele panna. Seda mitte mingis kindlas kohas ja just kui backtrack’ina korduma pandud, vaid täiesti randomilt ja väga effektselt. Ehmatusi on Dead Space’is samuti oma jagu, seega ei ole tegemist ainult õudsa atmosfääriga, mis lihtsalt on. Jääb ainult unistada, milline võiks see mäng olla 5.1 DOlby Surround süsteemiga, mida mäng ka toetab.
Samuti on märkimisväärne kuidas idee kohaselt üksluine keskkond (kosmoselaev) on tehtud suhteliselt huvitavaks. Mõned korrad peab Isaac lahkuma USG Ishimura’lt ning rändama gravitatsioonita, laeva peal, väljas pool laeva ennast. Samuti teevad rohked vereplekid, jäsemed ja laibad ka koridorid natukene värvilisemaks.
Toote stoori oli kah täitsa hea, kuid seda kahjuks alles lõpupoole. Enamus mängust ei ole mingeid suuri tõsiseid plotte käimas, vaid käsutatakse sind mööda laeva ringi asju korjama ja parandama. Siin seal räägitakse ja arutatakse, mis ja, miks kõik juhtunud on. Kuid sügavam lahkamine algab alles lõpupoole. Sellest hoolimata ei morjenda see mängitavust.
Geimplei: Kõik võimalikke kolle, kes Isaac’ile vastu tulevad on vaja tappa strategic dismemberment’i teel. Ehk, et siis pead tulistama jäsemed otsas – fun! Lihtsalt laristamine või täpne pähe tulistamine teeb mängija töö tihti peale raskemaks. Kui laskemoon peaks otsa saama, saab ka Isaac virutada käe või trampida jalaga, kuid siis võib minna raskeks. Ning kogu seda jäsemete lõikumist toetab ka rohke veri ja vastavad heliefektid. Pahasid kolle võiks küll natukene see-eest rohkem olla. Üldiselt on 5-6 erinevat liiki. Tegelikkuses on mängus neid natukene rohkem, kuid paar-kolm peletist nendest on peaaegu, et samad väikeste välimiste ja tugevuse erinevusega.
Dead Space koosneb 12st peatükist, igaüks vajab umbes ühte tundi, et läbi teha. Üksikute peatükkide lõpus on ka nö. bossidega võitlused.
Viimased sõnad: Dead Space oli väga, väga meeldiv üllatus. Pärast mängu läbi tegemist jäin mõtlema ning tundus, et kohe pikka aega pole midagi taolist mänginud. Mängu ost oli väärt igat senti, eriti arvestades, et toode sai soetatud natukene pärast väljatulekut, oli ka hind tsipake madalam.
Aasta 2008 üks parimaid mänge, punkt.
Nii, et minge poodi, ostke Dead Space, keerake kõlarid valjuks ning tehke toad pimedaks ja ma garanteerin, et elamus on meeldejääv.
Tony Hawk: Ride, uus mäng pikas ning edukas rulamängude seerias on avalikustatud. Nüüdseks on vist juba aasta-paar möödas kui Tony Hawk'i seeriast midagi paistis. Selle pausi on täitnud see-eest EA skate. Väga arkaadiliku geimpleiga, Electronic Arts'i üllitise kõrval, on TH seeria midagi uut proovimas - võite headaega ütelda traditsioonilise puldile ning tere-terekest "rulalauale". Gametrailers.com'i GTTV's on palju infot, teaser treiler ning intervjuud Hr. Tony Hawk'i endiga. LINK
Enda jaoks tundub mäng ise siiski samat liini olevat. Juu siis jätavad reaalsemate skeidi mängude skeene EA meestele. Kuid eks näis.
