Sunday, April 1, 2012

Õudukate suure austajana olin väga positiivselt meelestatud, kui kuulsin "Rise of Nightmaresi" nime kandvast mängust.
Kasutades ära Xbox 360 lisa-aksessuaari Kinect, tõotas just see mäng olla iga õudus-fanaatiku unelm. Mis oleks kütkestavam, kui elada omal käel läbi üks piinarikas ja verdtarretav seiklus? Võibolla on just see mäng midagi Kinecti arsenalist, mis hardcore-mänguritele võiks kõneainet pakkuda? Aga üsna pea sain ma aru, et kõige hirmsam ja piinarikkam on "Rise of Nightmaresi" enese mängimine, kirjutab Euronics.ee.
Tegu on FPS- ehk läbi silmade vaates seiklusega. Peategelaseks on Joshi nime kandev noormees. Et päästa oma rappa jooksvat abielu, on ta naisega turismireisil. Kogu Joshi kadalipp algabki rongisõiduga läbi imekauni Rumeenia. Abikaasa röövitakse ning saladuslikult satub Josh koos teiste reisijatega kohaliku doktori kindlusesse. Sealt eluga pääsemine ei ole lihtne ülesanne. Tõkestamaks teekonda ellujäämise suunas on sõge teadlane kokku monteerinud zombilaadseid - pool elus, poolenisti surnud - tegelasi. Vastaste kokku lappimisel on doktor ära kasutanud ka erinevaid lõikeriistu, aiatöövahendeid ja jumal teab mida muud, mis parasjagu kindluses ripakil oli. Igal õigel kirurgil on teadupärast ka meditsiiniõed alati käepärast võtta ning seetõttu ei puudu siit ka mõned kitlites naiszombid. Nagu Kinecti mängudele omane, on ka "Rise of Nightmaresi" juhtimisel ära kasutatud mängija keha. Asjad juhtuvad otsekui sinu endaga ja sa oled sõna otseses mõttes mängus sees. Paraku on see kontseptsioon üks suurimaid kirstunaelu, mis SEGA uhiuuele tootele kaane peale lööb. Sinu tegelase liigutamine ja juhtimine on ülimalt puine. Iga kasutaja eeldaks, et sensorid fikseerivad mängija keha väga täpselt ja muudavad elamuse nauditavaks. Kahjuks ei suuda Kinect alati keha liikumist mõista või vastupidiselt, fikseerib ettekavatsematuid liigutusi. Võitlemise kohad on niisama liikumisest natuke paremini välja kukkunud. Siiski tuleb ka seal ette arusaamatusi Kinecti ja mängija vahel. Eriti, kui elulise tähtsusega on kiiresti liikumine või kiire relvade üleskorjamine. Kõige nukram on fakt, et SEGA mõistab oma toote puudulikkust ning on lisanud mängu automatiseeritud juhtimise. See tähendab, et enamus mängu ajast võib mängija lihtsalt tõsta parema käe ning tegelane liigub automaatselt õigesse kohta. See funktsioon töötab ideaalselt ning seetõttu leiab mängus väga palju kasutamist. Võibolla oleks tulnud lisada veel funktsioon, kus vasaku käe üles tõstmisel võitleb tegelane ka vastastega automaatselt. Samas, kes see ikka viitsib õudusfilmi vaadata, käsi vaheldumisi lae poole sirutades? Tegelase vilets kontrollimine saabki mängule saatuslikuks. Mängu ei saa kahjuks juhtida ka tavalise Xbox 360 puldiga. Kas see midagi muudaks või mängu ka nauditavamaks teeks, ei saa me kunagi teada. Kogu lugu on pigem keskpärane ja tundub, et rõhku on pandud enamjaolt võigastele piltidele ehk siis vastikust tekitavatele stseenidele. Mängu on lisatud ohtralt erinevaid relvi ning ka erinevaid peidetud väärisesemeid. Kahjuks ei teki erilist huvi neid otsida, sest liikumise skeem on katkine ja automatiseeritud juhtimine mängijale kõiki peidukohti ei näita. Nagu enne mainitud on "Rise of Nightmares" midagi uut Kinecti mängude nimistusse. Julge samm SEGA poolt: survival horroriga trügida õuele, kus domineerivad suures enamuses lemmiklooma-, pere- ja spordimängud. Kas maailm on "Rise of Nightmaresi" jaoks valmis ja kas ka SEGA ise oli sellise mängu välja andmiseks valmis? Õudusmänguna ei tundu "Rise of Nightmares" just väga usutav ja võikaid elemente on mängu lisatud sedavõrd palju, et mõjuda juba pigem naeruväärsena. Võib-olla peakski võtma seda mängu kui õpetlikku toodet? Midagi, millele me kõik saame aastate pärast naerdes tagasi vaadata? "Rise of Nightmares" on esimene katsetus kutsuda õudusmängude austajaid tõusma oma mugavast tugitoolist ja vahelduseks oma tavapärast pulti käest panema. Kinectiga tõstab ikka omaenese käega esimese vasika aia taha.

No comments:

Post a Comment