Treasure Chest of Gaming – Künname terviseks!

Kui sõpradega on igav, on häid mänge koos alati tore mängida. Mis aga tihti peale on veel toredam, on see kui proovida sõpradega halbu mänge. Tõsi see rõõm võib osutuda üürikeseks, kuna halba nalja saab ainult nii palju nautida, kuni see lõpuks ikka päris retarded’iks ära kisub.

Halbu mänge on palju, kohe üllatavalt palju. Nende kvaliteet võib osutuda mõndadele lausa kultuurišokiks. Just nii juhtus sõber Janiga, kui näitasin talle oma viimast avastust – John Deere: Drive Green. Pärast seda tuligi mõte, teha esimene kangelaneminusees blogi sissekanne, just mitte kõige tavalisemas kategoorias – havad mängud.


MÄNG, KUI SELLINE: Niisiis – John Deere: Drive Green ei ole (kahjuks?) hea toode. Tehtud on see firma Valusoft poolt, kes toodab palju, palju mitte nii väga kvaliteetseid mänge...
Kes ei tea, siis John Deere on USA traktorite, kombainide ja kõikide muude põllu masinate ja agregaatide suurfirma. Ning nagu nimest võib arvata on mängu sisu (You guessed it!) teha erinevaid põllutöid John Deere’i masinvärke kasutades, samal ajal teenides Deere Dollareid. (Kas on veel coolim rahaühik kui seda on Deere Dollars? Vastan ise – ei!) Kui keegi arvab, et rõhk on nime teisel poolel Drive Green siis, peate kahjuks eksima. Toyota Priuseid ja muid hübriid masinaid kahjuks ei kohta. Kui just John Deere pole hakanud hübriid kombaine valmistama....? Jah, vist mitte.

STOORI: Sa oled farmer, punkt. Mida veel kündmis, väetamis ja külvamis mängust tahta?
Okei, okei... mingi „stoori“ element vast siis siiski meil siin leidub. Sul on oma farm, kuid miski pärast pead tegema tööd teiste farmerite jaoks.Tööde eest saad Deere Dollareid ja nende eest saad osta endale John Deere’i traktoreid ning muid põllutöö masinaid. Muideks, nendel masinatel mingit tegelikku vajadust pole. Iga uue ülesande alguses on õiged masinad on kohe olemas. Võibolla on need töö tellijal juba kaua kuuri all vedelenud või ehk on need siiski tänu kõigi farmerite kaitsja Deere-Fairy’le? Igatahes, Deere Dollarite eest ostetud rauakolakatel pole just suuremat mõtet. Kui just „point” ei ole selles, et sa ostad need ja siis lihtsalt sõidad mööda enda farmi alasid ringi. Tõsi, enda farmil on kah põllud ja asjad, kuid miks seal tühja rabeleda? Kas selleks, et koguda raha ning osta uut „geari”, et teha samu töid ning saada uuesti raha? Noh, võib ju kah...

FÜÜSIKA: Olematu. Sõidad traktoriga maksimum kiirusel vastu golfi lippu (teate küll, see väike lipuke, mis on igal golfi raja lõpus olevas augus) ja, mis me arvame, mis juhtub? Traktor jääb seisma ja mõndadel juhtudel lausa põrkab lipust tagurpidi eemale. See on vast üks parimatest näidetest füüsikamootori kohta selles mängus.


EHK, ET SIIS: John Deere: Drive Green on “lõbus“ mäng, kui seda mängida 10 minutiliste sessioonidena ning kokku mitte vast rohkem kui 4-5 korda. Natukene rohkem ja on oht, et mängijal hakkavad ajurakud hävima. Kui just inimesele ei meeldi teha tööd ja olla frustreerivas keskkonnas ka oma vabal ajal, siis võiks vast seda mängu väga ette vaatlikult soovitada. Igatahes on John Deere: Drive Green midagi suhteliselt omapärast, ükskõik, mis vaatevinklist seda siis ka vaadata.

by xSullx

Tervitame uustulijat

Videomängu huvilised noored on jõud ühendanud ning õigepea hakkab saidil ilmuma ka jutte teiste kaaskirjutajate sulest. Esimene vabatahtlik kampalööja on xSullx.... ütleme kõik tere.

Hr. Püksid, saage tuttavaks, Hr. Si**

Tegeliklt nii ei juhtunud. Sedavõrd hirmutatud ma siiski ei olnud. Samas vahepeal oli tunne, et väga kaugel nende kahe sõbra tutvustamine ka ei ole. Tingimused olid soodsad. Pime tuba, valju teleka volume ja Condemned: Criminal Origins keerlemas minu uue Xbox 360 dvd lugejas. Ammu ei olnud ühe korraliku õuduka otsa sattunud. Mõelda veel, et mäng on teglikult aastast 2005.

Firma nimega Monolith, sai päris korraliku asjaga hakkama. Välja andis mängu Sega, kes on juba vana kala videomängu tööstuses. (Alati, kui ma viimase nime näen, tean juba ette, et midagi head on tulemas).

Peab tunnistama, et sattusin Condemnedi otsa täiesti juhuslikult. Käisime elukaaslasega Rocca al Mare keskuses. Preili vaatas endale saapakesi ning mind tutvustati asja avatud mängukauplusega (reklaami ei tee ning nime ei ütle). Kui tütarlaps viib su isiklikult videomängu poodi, siis on päev põhimõtteliselt korda läinud. Lubasin, et ei hakka raha raiskama ning ei osta midagi. Häbinägu oli peas, kui pärast kaubanduskeskuse foajees kokku saime ning preilile oma vast soetatud kettakest näitasin.

Samal õhtul hakkasin siis tasapisi antud toodet kasutama. Eelarvamusi mängu suhtes ei olnud, kuna ostetud sai see plaat rohkem pakendi järgi. Õnneks ei pidanud ma pettuma. Mäng oli suht kergesti haaratav, mis on väga suur pluss. Legendaarne esimene nö. tutorial level ei olnud tüütu ning viis sind "stooriga" lainele. Esmamulje tekitas loomaliku isu, mis süües üha kasvama hakkas.
Proovisin edaspidi seda produkti kasutada reeglina üksinda kodus olles ning vähe valgustatud toas. See tegi asja veelgi paremaks.


Mängu võiks klassifitseerida first person survival horroriks. Eesti keeles siis, läbi mängija silmade juhitav ellujäämis õudukas. Rõhutan, mitte first person shooter horror. Laskmist on väga vähe. Rohkem ikka "melee" relvadega vehklemine. Saad torujupiga vastastel mõnusalt hambaid suust välja koputada. Arsenal selle jaoks on väga lai. Relvadeks kõlbab peaaegu kõik, mis mängus leida on. Toolid, lauad, kapiuksed, kaikad, nuiad, labidad jne. Tulirelvi on ka päris parajalt, kuid sama ei saa öelda nende laskemoona kohta. Tavaliselt õnnestub mängijal leida vaid mõned padrunid. Nende lõppemisel, muutub laskerelv automaatselt "melee itemiks". Eesti keeles - annad püssi kabaga pahadele üle küüru. Suure plussi, aga annab juurde CSI element. Mõnes kohas pead kuritöö paigad läbi uurima ning juhtnööre otsima. Sul on selle tarvis kasutada varamu abivahendeid.



Kuidas stoori oli? Noh selline OK. Ei ole nagu halb, aga samas võibolla ka oleks saanud paremini. Sinu juhitav tegelane on Ethan Thomas, Serial Crime Unit'i agent. Töökohustuseks on sarimõrvarite jälitamine. Tegevus toimub kohas nimega Metro City (mängutegijad vist on Final Fight'i austajad). Linnas on mõrvade laine hoogu kogumas ning seega on Ethanil tegemist küllaga. Mäng möödub Sarimõrvar X'i jälitades. Lõppu on pisike püant ka lisatud.

Mis teeb selle "stoori" siis OK'ks aga mitte suurepäraseks? Kohati ehk vast teadmine, et sinu juhitud tegelasel, oleks nagu üleloomulikud võimed, kuid päris täpselt neist aru ei saa ja ega lugu väga palju neile rõhku ei pane. Samuti linnas valitsev kuritegevuse laine. Põgusalt oleks nagu sellest räägitud, kuid siiski võib vahepeal jääda mulje, et miks ma nende vastikute zombi laadsete olenditega võitlen ja kes kurat nad üleüldse on. Mäng algab realistlikus võtmes ning hakkab seejäral üha rohkem kerima juurde ulmelisi elemente. Isiklikult ma sellist asja ei kannata, kui aus olla.

Kestvust on raske tundidesse panna. Mängu võib kiirelt lihtsalt läbi joosta või üksikasjalikult kõik ruumid läbi kammida ning special itemeid otsida. Peab ära mainima, et pikkuse poolest tüütama ei hakanud. Kümme episoodi on täpselt paras. Mis aga veidi monotoonset nooti juurde andis, oli fakt, et alalõpmata oled sa mingis pimedas urkas. Levelite disain tundus kohati liiga üksluine. Ma ei oska öelda, kuidas seda viga parandada, aga loodan et Condemned 2 on seda teinud.

Lõppsõna:

Ei tea mis juhtub, kui kogu pere kokku korjad ning keset keskpäeva mängima hakkad. Aga ma võin kinnitada, et peale üksinda jäämist ning toas tulede kustutamist ootab ees üks päris õudne elamus. 2005 aasta mäng ei tohiks enam väga kallis olla. Kui mõnest interneti poest odavalt kätte saab, siis võtke kindlasti ligi. Mina igaljuhul olen rahul, et preili mu tollel päeval sinna poodi viist ning et ma selle toreda mängu otsa sattusin.