Asjad lähevad hinda alles siis, kui neid on vähe

Mõningad ajad tagasi kirjutasin pisikese jutu zombidest ja Resident Evil'ist. Mängu esimese osa Gamecube remake'st siis, kui päris täpne olla. See on just selline RE, mida mina mäletan. Mille järgesid olen aastaid mänginud.

Seerias neljandat osa tegema hakates, otsustas Capcom viia sisse muutuseid. Ajaga peab kaasas käima või midagi sellist. Jumal seda teab. Võibolla on tegu loomuliku evolutsiooniga. Vahest püüdega teha midagi uut ja huvitavat. Capcomi mehed alt ei läinud ning RE4'le langes osaks edu. Ega nüüd enam sammu tagasi võtta ei saa. Viies osa on oma vanema venna nö. "upgrade". Sama gameplay (mitte et see paha oleks) ning nii mõnigi asi, mis võtab RE4 läbinud gameri näo särama. "Ohoo ma olen midagi sellist enne näinud". Aga mis juhtub nende inimestega, kes armastavad seda vana Resident Evi'lit? Seda kus su relval ei ole infra sihikut? Kus sa ei kõnni mööda lineaarset maailma vaid tuhnid läbi hoopis suuri mõisu? Kus sind hirmutab pigem üksinduses kõndimine ja kõhedad hääled, mitte peale tormavad zombied (kui neid saab enam isegi nii nimetada). Vastan ise ... las mängivad midagi muud.

Horror survival point and click võtmes. Oma aja kohta oli mäng õudukate klassis lausa revolutsiooniline. Graafika on ajahammaste vahele jäänud ja pisut valivamale inimesele võibolla liiga piksline ning nurgeline, aga mänguomadusi see ei mõjuta.
Õudust on kamaluga pandud. See väljendub nii helis kui pildis. Kaamera nurk on mindagi naljakat 3-nda isiku ja spordi kaamera vahepealset. Ja noh... mängija vihjavaenlane kasutab tapatöödeks hiiglaslikke kääre. Sweet.

PSX variant on tegelikult järg SNES'i jaoks tehtud mängule, aga sellest ei ole midagi. Clock tower ei eelda eelmise osa stooriga tutvumiset. Minu jaoks tundus playstationi versioon veidike õudsam. Kuid ega need kaks sugulast väga võrreldavad ei ole . Mõlemad päris erinevad mängud gameplay poolest.

Mis see on? See on sitt härra!

Alguses on raske juhitavusega harjuda, sest võin kihla vedada, et Te ei ole varem midagi sellist mänginud. Esimene kohmetus kestab ainult paar minutit. Inimnäpud kohanevad kiirest kursorit liigutama d-pad'iga.

Juba lapsena tahtis saada mõrvariks.

Ma ei hakka siinkohal stoorist pikemalt rääkima. Vahest rikkun elamuse kellegi jaoks sootuks ära. Parem proovige ise ja otsustage. Soovitan avatud meelt ja julgeid närve. Mäng on üpris creepy.

Miks ma selle jutu kirjutasin? Resident Evili seeria viimased osad on head. Ei nad on isegi väga head. Viiendas osas sisse toodud mängijate vaheline koostöö lisab kõvasti pingelisust. Aga midagi on puudu. Mis see võiks olla? Ahh jaaaaa... see mäng ei ole enam õudne. See on lõputu zombie action, aga mitte horror. Minujaoks vähemalt mitte. Samuti mitte ka xSullx 'i jaoks. Ma usun et leiaksin kindlasti veel kaasarääkijaid. Seevastu Clock Tower on õudne. Vean kasvõi Sulli xboxi peale kihla.

Strateegiline jäsemete lõikumine

Juba pikalt olin tahtnud kvaliteetset horrorit enda konsooli sisse pista. Peremees Jan oli lahke ning aitas mind ajutiselt välja Condmned’iga, kuid pärast RROD’d ei leidnud endas seda jaksu, et uuesti mängu alustada. Sai siis hiljuti ostetud rõõmus mängukene nimega Dead Space. Jällegi üks mäng, mis on tagant järgi soetatud, kuna välja laskmis ajal ei olnud nii palju usku tootesse. Kuid pärast pikke kiidusõnu kahelt tuttavalt, kes on paadunud Silent Hill seeria austajad, ei jäänud midagi muud üle, kui, et endalegi soetada esimene Sci-Fi Surivor Horror žanrist mäng.

Dead Space on, võrdlemisi suure üllatusena, EA Games’i poolt väljastatud. Enne mängu välja tulekut pole Electronic Arts just kõige säravam olnud uute ideeda väljastamisega. Muidugi kõik spordi mängud on neil olnd üldiselt tasemel läbi aegade, kuid kui asi puudutab värskeid ja loovaid ideid, siis jääb tihti EA meestel midagi puudu. Sellegi poolest on Dead Space üks väga, väga hea mäng.

Mängija kehastab Isaac Clarke’i, on osa meeskonnast, kes on saadetud kosmoselaeva USG Ishimura pardale, et uurida, milleks ei saada kellegiga seal ühendust. Mängu alguses ei ole mingit pikka nonsenssi, esimeste minutite seas mängus tulevad kollid, ning oled eraldatud enda meeskonnast ja pead üksi hakkama saama. See muidugi ei peata sinu meeskonna liidrit sulle käsklusi andma, mida sa järjest täitma pead. Mis edasi võite ise ehk kunagi kaeda.

Mängu vaieldamatu kõrgpunkt on atmosfäär, mis, minu jaoks, on iga survival horror’i mängu „make it or brake it“ tugisammas. Kui atmosfääri ei suudeta luua kui kõhedana ning mängijat sinna sisse tuua, siis asi ju ikka ei toimi. Dead Space saab missiooniga väga veenvalt hakkama and then some.... (Mul on juba viimase kuu aja jooksul mitmeid kordi vaja leida eesti keelne vaste terminile „and then some“ kuid ei ole õnne olnd...jama). Helidisain on mängul vapustav, alati on on mingit kilinad, kolinad, kriiskamised või koputused kuskil kuulda kui tähele panna. Seda mitte mingis kindlas kohas ja just kui backtrack’ina korduma pandud, vaid täiesti randomilt ja väga effektselt. Ehmatusi on Dead Space’is samuti oma jagu, seega ei ole tegemist ainult õudsa atmosfääriga, mis lihtsalt on. Jääb ainult unistada, milline võiks see mäng olla 5.1 DOlby Surround süsteemiga, mida mäng ka toetab.
Samuti on märkimisväärne kuidas idee kohaselt üksluine keskkond (kosmoselaev) on tehtud suhteliselt huvitavaks. Mõned korrad peab Isaac lahkuma USG Ishimura’lt ning rändama gravitatsioonita, laeva peal, väljas pool laeva ennast. Samuti teevad rohked vereplekid, jäsemed ja laibad ka koridorid natukene värvilisemaks.

Toote stoori oli kah täitsa hea, kuid seda kahjuks alles lõpupoole. Enamus mängust ei ole mingeid suuri tõsiseid plotte käimas, vaid käsutatakse sind mööda laeva ringi asju korjama ja parandama. Siin seal räägitakse ja arutatakse, mis ja, miks kõik juhtunud on. Kuid sügavam lahkamine algab alles lõpupoole. Sellest hoolimata ei morjenda see mängitavust.

Geimplei: Kõik võimalikke kolle, kes Isaac’ile vastu tulevad on vaja tappa strategic dismemberment’i teel. Ehk, et siis pead tulistama jäsemed otsas – fun! Lihtsalt laristamine või täpne pähe tulistamine teeb mängija töö tihti peale raskemaks. Kui laskemoon peaks otsa saama, saab ka Isaac virutada käe või trampida jalaga, kuid siis võib minna raskeks. Ning kogu seda jäsemete lõikumist toetab ka rohke veri ja vastavad heliefektid. Pahasid kolle võiks küll natukene see-eest rohkem olla. Üldiselt on 5-6 erinevat liiki. Tegelikkuses on mängus neid natukene rohkem, kuid paar-kolm peletist nendest on peaaegu, et samad väikeste välimiste ja tugevuse erinevusega.
Dead Space koosneb 12st peatükist, igaüks vajab umbes ühte tundi, et läbi teha. Üksikute peatükkide lõpus on ka nö. bossidega võitlused.

Viimased sõnad: Dead Space oli väga, väga meeldiv üllatus. Pärast mängu läbi tegemist jäin mõtlema ning tundus, et kohe pikka aega pole midagi taolist mänginud. Mängu ost oli väärt igat senti, eriti arvestades, et toode sai soetatud natukene pärast väljatulekut, oli ka hind tsipake madalam.
Aasta 2008 üks parimaid mänge, punkt.
Nii, et minge poodi, ostke Dead Space, keerake kõlarid valjuks ning tehke toad pimedaks ja ma garanteerin, et elamus on meeldejääv.