Viimased kaks mängu, mis on minu Xbox’i sisse sattunud on juhtumisi olnud ühed paremad mängud, mida üle pika aja mänginud olen. Üks natukene vanem ning nüüdseks juba arvukaid auhindu ning kiitusi saanud
Batman Arkham Asylum. Teine isend, aga verivärske väljalase vana lemmiku
Tom Clancy Splinter Cell seeriast,
Splinter Cell Conviction.
Mõlemad mängud on üdini kvaliteetsed. Stoori, cut-scene’id, muusikaline skoor, geimplei ja voice acting on kõik väga, väga kvaliteetsed. Siin kohal kohe peab ära mainima voice acting’u poole mõlemas mängus. Sam Fisher’ina on tagasi vana hea Michael Ironside. Onu Ironside on top-notch esitusega nagu alati. Veel enam, aga tasub mainimist
Batman Arkham Asylum’i voice cast. Enamus, kui mitte öelda, et kõik (lihtsalt pole kahjuks 100% kindel selles faktis) peategelaste hääled on mängitud Batman’i animeeritud seeriate näitlejate poolt. Ehk, et lisaks teistele tegelastele räägib Batman Kevin Conroy häälega ning The Joker räägib Mark Hamill’i häälega. Need, kes ei ole tuttavad ei mängu kui ka Batman’i animeeritud seeriatega, kortsutavad hetkel kulmu, et kas Mark Hamill ei ole mitte see süütu ja malbe häälega tüüp, kes mängis Luke Skywalker’it Star Wars’i originaal triloogias? Vastus on jah, see on see Mark Hamill ning tema performance on midagi müstiliselt vapustavat.
Kuid nüüd siis selleni, milleks kirjutan ma ühte patta nendest mängudest. Kuna mõlemas mängus on suur osa geimpleist üsnagi sarnane ning väga hästi lahendatud. Selleks on siis just stealth geimplei.
Nagu kindlasti väga paljud juba teavad, on mõlemad videomängud 3rd person perspektiivis action adventure mängud, rohkemate või vähemate stealth geimplei elementidega. Samuti on mõlemad mängu kangelased, Sam Fisher ning Batman (!SPOILER! aka Bruce Wayne), teada-tuntud enamik mängijatele. See-eest on nad väga erinevalt esitatud, võrreldes härrade varasemaid tegevusi. Arkham Asylum pole küll mingi osa mängude seeriast, kuna on siiski stuudiol esimene katsetus Batman’i mängu valmis vorpida. Kuid sellegi poolest on keebiga võitlejast tehtud interaktiivseid meelelahutus produkte arvutitele ja konsoolidele küll ja veel.
Nii Rocksteady (
Batman:AA) kui ka Ubisoft (
SC:C) on suutnud mängijale anda edasi tunde, et ta on tõesti see, kellena ta mängib, koos kõikide tugevuste ja nõrkusdega. See tuli imelik lause kindasti, kuid ma üritaks end lahti seletada. Batman on superkangelane. Kui sinu vastu tuleb 12 suvalist jõmmi torudega peksma, ei ole minig probleem teha paharetid kahjutuks mõne minutiga, ise viga saamata. On täiesti tunda, et mängu peategelasel on „Peak physical and mental abilities“ – see muide on võetud otse
Batman:AA’st, Batman’i enda bio alt. Kuid kui vastu tuleb midagi võimsamat nt. mingisugune leveli lõpus olev bossbattle (Poison Ivy v. Killercroc) või isegi 3 jõmmi automaat relvadega ei ole asi nii lihtne, sest siiski on Bruce Wayne luust, lihast ja verest. Kuna
Splinter Cell’is boss-battle’eid ei ole, siis tooks paralleele just relvi omavate pahade onude elimineerimisel. Nagu juba mainitud on mõlemad mängu stuudiod väga hästi saavutanud piiri kangelaste „supervõimete“ ning nõrkuste vahel. Kui on suur, avar ruum, milles patrullib paarteist vaenlast ei saa kummaski mängus lihtsalt peale lennata gunz blazin’. Siis suuretõenäosusega on surm juba ukse taga. Kui aga kasutada ära karakterite tugevusi tekkib tunne, et oled lausa võitmatu. Ning mõlema kangelase tugevuseks on stealth. Ruulamine, ruulamine ja veel kord ruulamine. Alguses uurida ning jälgida, kus täpselt kõik pahad on ning kus nad patrullivad ja samuti ka kõik eelised, mida saab ära kasutada olevas alas (
Batman:AA – seinad, mida saab õhku lasta, õhu šahtid, kuhu peita jne.
SC:C – rõdu ääred, aknad, mille otsas kõlkuda, tulekustutid ja gaasi balloonid, mida õhku lasta, et vaenlaste tähelepanu suunata jne). Kui kõik asjad selged, siis ei midagi muud kui, et paharette ükshaaval maha noppima. Ja see tegevus on tehtud mõlemas mängus, väga nauditavaks ja mõtlemist vajavaks. Samuti on ka mõlemas mängus võimalik kasutada erinevaid gadget’eid.
Kokkuvõtteks siis.... minge ja ostke endale need mängud. Kui ise neid mängisin siis, peab tõdema, et olid peaaegu, et parimad ajad, mis Xboxi taga veedetud. Samuti pärast
Splinter Cell Conviction lõpetamist oli täpselt sama tunne nagu on pärast väga hea filmi vaatamist. Jääd meenutama stoorit ja kõike võimalikke pisidetaile, mis tegid just selle elamuse nii nauditavaks. Mõlemad produktid on väga, väga kvaliteetsed ning väärivad kindlasti mängimist ning natukene enamgi.
Hinded: 6 Batarang'i ja 7 Snakecam'i. (5 punkti süsteemis).
