Tere... kas saate viieka lahti vahetada...,

Nagu paljud teist juba teavad, siis elan ma hetkel väljamaa pinnal. Täpsemalt Ameerika ühendriikide sees. Hoolimata faktist, et olen siin viibinud peaaegu terve suve, pole mul olnud võimalusi tutvuda kohaliku videomängu “skeenega”. Eile parandasin selle vea ning astusin sisse mängusaali, mis asub mu elukohast umbes 20 minuti kaugusel. Amatöörile kohase veana puudus mul loomulikult kaamera, et jagada Teiega pilti, mis mulle avanes. Visuaali asemel pean seekord piirduma tuhande sõnaga. Võibolla näppan mõne pildi siit sealt interneti seest.  

Koduleht arvab nii: Emerald Hills is home of the hottest cutting edge games like Tekken 5 DR, Drum Mania V4, Guitar Freaks v4,Initial D 4 Mario Cart 2, DDR Super Nova 2, Deal Or No Deal AND MORE! Whether you wanna dance, race, or fight we have a game for you!

Kohale jõudes selgus, et olin valinud just õige päeva mängimiseks. Suured sildid teatasid, et tegu on “Arkaadi kolmapäevaga”. See tähendas, et maksad kuus dollarit ning kõik mängud on tasuta. Seda kella kuuest kuni kella kümneni õhtul. Tasuta olid ka kõik Pinball´i masinad. Raha tuli maksta vaid erinevate mängude eest, kus oli võimalus midagi füüsiliselt võita. Eestlastele tuttavas rahas oli tegu siis umbes 70-ne krooniga. Tunuds aus tehing, Maksin eakale vanahärrale rõõmsal meelel ning asusin uurima, mida mulle selle raha eest pakutakse. Sain kohe aru, et olen teinud õige investeeringu. Mõned mängud (Terminator Salvation arcade näiteks) maksid kuni dollar mänguni.

Nooremas eas olen palju aega (loe raha) kulutanud erinevates Lasnamäe ja Tõnismäe urgastes, mängides kehvas seiskorras masinatega. Ehtsat Pinballi olin proovinud vaid paaril korral, mille saab kokku lugeda ühe käe näppudel (võibolla pead mõne isegi maha lõikama).

Sisse astudes avanes pilt, mille peale iga videomängu nohik võiks silmanurgast pisara pühkida. Vilkuvad ekraanid, säravad tuled ja üle näo naeratused. Endale suureks üllatuseks oli näha väga vähe lapsi. Seevastu märkasin aga minust kordades eakamaid inimesi.

Suurt rõhuku oli pandud auto- ning tulistasims mängudele. Enamus inimesi, kes mind tunnevad, on teadlikud, et ma pole just suurem sõidumängude austaja. Initial D nimeline mäng tundus olevad suur rahva lemmik. Initial D 5 Arcade Stage täpsemalt. Otsustasin ka käed külge panna nind proovida. Mängul oli väga hea balants arkaadi ja simulaatori vahel. Minule, kui kehvade oskustega mängijale, ei olnud manuaal kastiga sõitmine üle jõu. Suutsin isegi mõned sõidud võita.

Tulistamise mängudest olid esindatud erinevad osad Time Crisis seeriast, Terminator: Salvation, Silent Scope, Ghost Squad arcade ja veel mõningad. Ailen Extermination osutus mänguks, millega ma kõvasti aega veetsin. Mängu konseptsioon oli imelihtne. Sul on plastmassist automaat, sihid ekraanil olevaid kurikaelu ja vajutad päästikut. Lõubus, pingeline ja üksluine... laskmine on tore tegevus, kuid ma pooldan seda teha koos sõpradega. Antud õhtul oli aga omapead ning väga palju tulistada ei viitsinud.

Vanakooli austajatele oli nurka pandud seisma The Ultimate Arcade. Peale raha sisestamist oli mängijal võimalik valida mitmekümne erineva mängu vahel. Nostalgia mõttes veetsin veidi aega koos Ghosts 'n Goblinsi ja Captain Comandoga.

Hetkel jätan vahele kõik võimalikud osavusmängu, mille auhindadeks oli pandud erinevat mänguteemalist kaupa. Alates pisikeste Yoshi võtmehoidjatega kuni välja Xbox 360-ne ja Nintendo Wiini.

Nüüd aga minu isiklik õhtu lemmik, Beatmania. See nimi oli mulle enne siit sealt küll kõrvu jäänud, kuid mängu ennast ei olnud ma kunagi varem proovinud. Kuigi tegu on juba üle 10-ne aasta taguse mänguga pean nentima, et isiklikult pooldan seda produkti DJ Herole. Seda nii muusikalise poole kui ka juhtimis omaduste poolest. Tegu siis klassikalise rütmi/muusika mänguga. Õigelt ajal pead tegema õigeid asju, muusika rütmis.

Vanasõna ütleb, et “Pilt andvat rohkem kui tuhat sõna”. Järgmine kord proovin fotoka varastada.

Podcast Ep. 3 - Üks, kaks, E3!

Kolmas Podcast on meil nüüd lõpuks valmis saanud! Mis oleks veel sobilikum teema kui äsja lõppenud video- ja arvutimängude suurüritus E3.

Kahjuks peab küll tõdema, et ikka ja jälle veame me teid, kallid kuulajad, alt, kuna meeskond, kes juttu puhub on samuti sama, mis eelmised 2 episoodi. Ei suuda me veel täita enda lubadust, podcast'i külaliste kutsumise näol. Kindel on küll see, et veel 2 osa tuleb samuti sama crew'ga, mis sai üles võetud samal õhtul kui praegunegi osa. Kuid need on veel lõikamisel.

Edaspidi, suve jooksul lindistatud episoodid, tulevad loodetavasti uute häältega, kuna härra Ninjan on juba omadega suures uhkes USA's, kus ta haiseb täitsa mitu kuud.

Seega, head kuulamist!


Nagu ikka tänud Puldimurdja.net'ile, ning podcast'i saab ka otse tõmmata SIIT.

CREW:

Emme, võtame koera

Millal saab videomängust midagi enamat, kui lihtsalt mäng? Kust jookseb piir, mille peavad mängu tegijad ületama, et saata meie ajule signaa: "Hei... kuulge see ei olegi enam niisama punktide ja jumalteabmille taga ajamine. See on nagu emotsionaalne kogemus". Jalgpallis väravate löömine või autoga "best lap" aja sõitmine on ka kogemus ning samut veel vägagi nauditav. Aga minu eesmärk, seoses tänase postitusega on võtta vaatluse alla teine aspekt. Just see, mis tekitab emotsioone muuga, kui seda on puhas mängimise rõõm ja autasud tegevuste õigesti soritamiste eest. Olen tihti sattunud erinevates seltskondedes vestlustesse mängudest. Seda just teemal, kuidas saab olla videomäng võrreldav hea filmi või raamatuga. Tahan Teie väärtuslikust ajast röövida tavalisest pisut enam. Pilt pidavat ütlema rohkem, kui tuhat sõna. Seepärast olengi valmis seadnud tänasesse posti ka kaks kohustuslikku videolõiku.
Treiler 2010 ilmuvale PS3'e seiklus mängule...

Ok. Vaatasite ära? Olge nüüd hetkeks enese vastu ausad. Mis emotsioone nähtu Teis tekitas? Ma ei pea praegu emotsiooni all silmas: "Faaak see on ikka sitt.. Gears of War 3's saab hoopis rohkem tulistama hakata". Jäke kõrvale fakt, et Te pooldate mingit kindlat mängude žanrit või see, et võibolla Te ei mängi üldse midagi. Võtame vaatluse alla ainult antud video. Ma olen nõus, et tegu on klišheega. Kui tahate inimestes tundeid äratada, siis väga hästi töötavad loomad ja väikesed lapsed. Parim näide on kasvõi iga pühapäevased TV3'e perefilmid. Aga fakt on see, et kui tahes me ka seda ei salga, siis see toimib. See toimib kuradima hästi. Ja inimeste tunnete stimuleerimist, on hakataud ka tänapäevastesse mängudesse üle tooma. Tegu ei ole enam puhtalt silmade ning näppude kordinatsiooni treenimisega. 

2007 aastal ilmunud "Darkness"

Ma loodan, et mänguloojatel jätkub piisavalt värvikai ideid ning "publisheridel" suuri rahakotte neid toetamaks. Vaevalt keegi 10 aastat tagasi mõelda oskas, et videomängud siia kohta välja jõuvada. Kes muu, kui mänguloojad ise. Ning kahtlen, et nemadki teadsid, mis tulveik mängude maastikul toob. Sügisel igaljuhul palun keegi laenaku oma PS3 mulle, et saaks esimeses videos nähtud "The Last Guardiani" läbi mängida....  

Bat Fisher ja Sam Wayne on tagasi!

Viimased kaks mängu, mis on minu Xbox’i sisse sattunud on juhtumisi olnud ühed paremad mängud, mida üle pika aja mänginud olen. Üks natukene vanem ning nüüdseks juba arvukaid auhindu ning kiitusi saanud Batman Arkham Asylum. Teine isend, aga verivärske väljalase vana lemmiku Tom Clancy Splinter Cell seeriast, Splinter Cell Conviction.

Mõlemad mängud on üdini kvaliteetsed. Stoori, cut-scene’id, muusikaline skoor, geimplei ja voice acting on kõik väga, väga kvaliteetsed. Siin kohal kohe peab ära mainima voice acting’u poole mõlemas mängus. Sam Fisher’ina on tagasi vana hea Michael Ironside. Onu Ironside on top-notch esitusega nagu alati. Veel enam, aga tasub mainimist Batman Arkham Asylum’i voice cast. Enamus, kui mitte öelda, et kõik (lihtsalt pole kahjuks 100% kindel selles faktis) peategelaste hääled on mängitud Batman’i animeeritud seeriate näitlejate poolt. Ehk, et lisaks teistele tegelastele räägib Batman Kevin Conroy häälega ning The Joker räägib Mark Hamill’i häälega. Need, kes ei ole tuttavad ei mängu kui ka Batman’i animeeritud seeriatega, kortsutavad hetkel kulmu, et kas Mark Hamill ei ole mitte see süütu ja malbe häälega tüüp, kes mängis Luke Skywalker’it Star Wars’i originaal triloogias? Vastus on jah, see on see Mark Hamill ning tema performance on midagi müstiliselt vapustavat.

Kuid nüüd siis selleni, milleks kirjutan ma ühte patta nendest mängudest. Kuna mõlemas mängus on suur osa geimpleist üsnagi sarnane ning väga hästi lahendatud. Selleks on siis just stealth geimplei.

Nagu kindlasti väga paljud juba teavad, on mõlemad videomängud 3rd person perspektiivis action adventure mängud, rohkemate või vähemate stealth geimplei elementidega. Samuti on mõlemad mängu kangelased, Sam Fisher ning Batman (!SPOILER! aka Bruce Wayne), teada-tuntud enamik mängijatele. See-eest on nad väga erinevalt esitatud, võrreldes härrade varasemaid tegevusi. Arkham Asylum pole küll mingi osa mängude seeriast, kuna on siiski stuudiol esimene katsetus Batman’i mängu valmis vorpida. Kuid sellegi poolest on keebiga võitlejast tehtud interaktiivseid meelelahutus produkte arvutitele ja konsoolidele küll ja veel.

Nii Rocksteady (Batman:AA) kui ka Ubisoft (SC:C) on suutnud mängijale anda edasi tunde, et ta on tõesti see, kellena ta mängib, koos kõikide tugevuste ja nõrkusdega. See tuli imelik lause kindasti, kuid ma üritaks end lahti seletada. Batman on superkangelane. Kui sinu vastu tuleb 12 suvalist jõmmi torudega peksma, ei ole minig probleem teha paharetid kahjutuks mõne minutiga, ise viga saamata. On täiesti tunda, et mängu peategelasel on „Peak physical and mental abilities“ – see muide on võetud otse Batman:AA’st, Batman’i enda bio alt. Kuid kui vastu tuleb midagi võimsamat nt. mingisugune leveli lõpus olev bossbattle (Poison Ivy v. Killercroc) või isegi 3 jõmmi automaat relvadega ei ole asi nii lihtne, sest siiski on Bruce Wayne luust, lihast ja verest. Kuna Splinter Cell’is boss-battle’eid ei ole, siis tooks paralleele just relvi omavate pahade onude elimineerimisel. Nagu juba mainitud on mõlemad mängu stuudiod väga hästi saavutanud piiri kangelaste „supervõimete“ ning nõrkuste vahel. Kui on suur, avar ruum, milles patrullib paarteist vaenlast ei saa kummaski mängus lihtsalt peale lennata gunz blazin’. Siis suuretõenäosusega on surm juba ukse taga. Kui aga kasutada ära karakterite tugevusi tekkib tunne, et oled lausa võitmatu. Ning mõlema kangelase tugevuseks on stealth. Ruulamine, ruulamine ja veel kord ruulamine. Alguses uurida ning jälgida, kus täpselt kõik pahad on ning kus nad patrullivad ja samuti ka kõik eelised, mida saab ära kasutada olevas alas (Batman:AA – seinad, mida saab õhku lasta, õhu šahtid, kuhu peita jne. SC:C – rõdu ääred, aknad, mille otsas kõlkuda, tulekustutid ja gaasi balloonid, mida õhku lasta, et vaenlaste tähelepanu suunata jne). Kui kõik asjad selged, siis ei midagi muud kui, et paharette ükshaaval maha noppima. Ja see tegevus on tehtud mõlemas mängus, väga nauditavaks ja mõtlemist vajavaks. Samuti on ka mõlemas mängus võimalik kasutada erinevaid gadget’eid.

Kokkuvõtteks siis.... minge ja ostke endale need mängud. Kui ise neid mängisin siis, peab tõdema, et olid peaaegu, et parimad ajad, mis Xboxi taga veedetud. Samuti pärast Splinter Cell Conviction lõpetamist oli täpselt sama tunne nagu on pärast väga hea filmi vaatamist. Jääd meenutama stoorit ja kõike võimalikke pisidetaile, mis tegid just selle elamuse nii nauditavaks. Mõlemad produktid on väga, väga kvaliteetsed ning väärivad kindlasti mängimist ning natukene enamgi.

Hinded: 6 Batarang'i ja 7 Snakecam'i. (5 punkti süsteemis).

The making of...

Täna on Teil harukordne võimalus piiluda Kangelaneminusees "kontorisse" ja näha, kuidas kõik Teieni jõuab. Kuidas podcasti tiim oma kõnelusi salvestab ning mis vahenditega me kõik selle Teieni toome. 

Nagu vist isegi olete aru saanud, siis meie lemmik salvestus paik on köök. Öeldakse, et köögis on alati kõige parem seltskond ning kõige paremad vestlused.

Antud fotod on tehtud Brentboy koduses keskkonnas ning lahke võõrustajana kostitas ta ka igat liiget ühe karastusjoogiga. PS!!! Kangelaneminusees ei propageeri mingil moel alkoholi ega selle tarvitamist. 

Kuigi praegu on meeskond pannud enamus rõhku podcastidele, siis on meil mõttes ka nii mõnigi uuem ja huvitavam projekt. Hoiame Teid kõigega kursis.

Lõpetuseks tänusõnad kõigile, kes meie tegemistega end kursis hoiavad, aegajalt blogi külastavad, arvamusi avaldavad ning sõna levitavad. Samuti kõik kes ise videomängude arvustusmaailmas aktiivsed on. Vahet pole siis kas blogijatena või podcastijatena (kui neid muidugi Eestis üldse peale meie on). Ja muidugi kõik Teie, kes Te aeg ajalt midagi mängite. Armastuse ja austusega.... Kangelaneminuses

Palun ärge saatke mulle oma kanu ja lambaid

Podcast Ep. 2 - kogujad ja lõbutüdrukud

Siin siis lubatud kuid natukene hilinenud podcast nr. 2. Seekord toodud teieni natukene mugavamatel vahenditel. Siinkohal ka tänud "Puldimurdjale" abikäe eest.





Samuti saab tõmmata otse SIIT.

Podcasti meeskond:

Podcast Ep. 1 - lauad ja kerad

 Ajalooline ja lubatud hetk on käes. Teie ees on verivärske osa Kangelaneminusees jutunurgast. 
Nagu näha, on Youtube'i striimingu variant kahjuks juppideks jaotatud, kuna Hr. Tube ei luba pikemaid kui 10min videoid üles laadida. Kui kellelgi on huvi faili allalaadimiseks, siis lingi leiab siit:

http://www.mediafire.com/?mmonzmd5my2

Kommentaaride sektsiooni võite kirjutada kas eelistatud on Youtube'i striiming või allalaetav mp3? Või hoopiski mõlemad? Samuti on oodatud erinevad ettepanekud ning arvustused.

Podcasti meeskond: