Kes ees, see mees

Tore leid internetist

Vana on taasleitud uus.... või lihtsam väljapääs?

Inimloomus on üks väga huvitav asi. Oletame, et inimene on nädal aega nälginud ning keegi annab talle lihajäänustega kondi. Loogiline on, et seda koeraeinet koheldakse nagu seapraadi. See olukord kirjeldab ka väga hästi ODST nimelist toodet ning edu, mis mängule osaks on saanud.

ODST on väga väga väga pädev laskmismäng ning igati korralik iseseisev osa, revolutsioonilisse paugutamis mängude seeriasse. Ta on suurepärase flowga ja kiire tempoga mäng. Kuhugi toppama ei jääda. Lahingud on eepilised, muusika on üllas ning mängija saab kontrollida ka erinevaid sõidu/lennu vahendaid. Masinate juhtimine ei ole puine Lego klotsi liikuma sundimine, vaid on ideaalsuseni lihvitud. Nagu lausa simulaator ma ütleksin. Läbisin selle märuli koos sõbraga, kasutades "split screen" režiimi. Pikkus on just täpselt paras. Ei muutu tüütavaks vaid pigem jätab õhku selle ...... "Do you wan't some more?" küsimuse.

Niimoodi, nagu eespool lugeda võib, kirjutaksin ma selle jutukese, kui ma poleks kunagi ühtegi Halo seeria osa mägninud. Siiski kuidas peaksin alustama nüüd, kui olen juba antud isendiga kokku puutunud ning nii mõnedki seiklused läbi mänginud (loe läbi elanud)... oehhh ... Selle eelneva ülistus jutu saab kirjutaga ka kõigi Halode kohta. See mängude sari on suurepärane ning väga üksikute veakestega. Siit minu tänase päeva küsimus. Kas poleks aeg midagi uut proovida? Toon näite. Iga Super Mario mäng on erinev. Iga Zelda mäng on erinev. Samas on nad paganama head. Halo mängud on kõik ühesugused ning samuti head. Aga milline variant on parem? Kas saab olla juttu õigest ja valest lähenemisest? Vastus on tegelikult lihtne. Videomängude juures ei ole reegilit. Pole võimalik välja mõelda kindlat valemit kuidas mängude seeriad peaksid välja nägema. Millised peaks olema graafilised lahenduse ning kes peaks komponeerima muusika. Meile armas torumees saadeti galaktikat avastama mängus Super Mario Galaxy. See on hoopis erinev meile teada olevatest Super Mario mängudest.

New everything... ammmm maybe

Ja ma tean, et Halost tuttavad  teglased on võtnud osa ka reaal ajas toimuvas strateegia mängiust Halo wars. Aga hoolimata sellest pingutusest. Kallid Bungie software inimesed. Palun pange nende kontide külge natuke rohkem liha, et siis seda uhkusega prae pähe pakkuda. Kui kaua ma ühte mängu pean järjest mängima?

Ma käin linna peal kaklemas

Saue kaubanduskeskus on kasutanud läbi aegade erinevaid võtteid inimeste poodi meelitamiseks. Nende kurikavalad skeemid on olnud suunatud nii täisealisetele, kui ka lastele. Olgu siis, kas odavad hinnad, tasuta tomatimahl ja kali või... videomängud.

Nüüd väike ülevaade inimestele, kes ei ole Sauest veel isegi kuulnud. See on pisike linn Keila maantee ääres. Tallinna piirilt umbes ~10 km. Praeguseks juba populaarsust koguv väikelinn oli minu üleskasvamise ajal (90-ndate keskosa), vabandage väljendust „pommiauk”. Noortele oli seal huvitegevuseks, igavusest pähe karanud lollused. Õnneks oli rahaahne kaubanduskeskus piisavalt nutikas ning töötas välja strateegia, kuidas ka laste taskurahad endale saada. Abiks oli neile kangide ja nuppudega masin.

Mul oli kodus, enamustele eestlastele tuttav, kollaste kassettidega töötav Nintendo Entertainment Süstem’i (NES) kloon. 8-bitine lustikummut sai vatti eranditult igapäev. Seejärel kingiti mu heale sõbrale Stenile Sega Megadrive. Ma ei liialda, kui ütlen et koos selle telekamänguga kolisid ka pooled meie naabruskonna poisid Sten'i juurde. Aga noh arkaadimasina saabudes kolisid osad poisid Saue poodi.

Ärge saage valesti aru. Ma olin kaklusmänge mänginud enne ka.  Ei oska seda fenomeni kirjeldada, aga mõte, et kõnnid oma karakteriga mööda tänavat ja klohmid pahasid on lihtsalt võrratu. Sinu ohver, peale lüüa saamist, vilgub paar korda ja siis kaob ära. Ägedus ruudus. Aga see masin meie poe juures andis telekaekraani kismakukkedele hoopis uue varjundi. 

Meie koduküla arkaadi hitid olid Neo-Geo platvormilt. Graafiliselt võrrelda NES’i ja Neo-Geo’d on sama, mis võrrelda mõnda DaVinci meistriteost, lapse soperdisega.

Üleval siis Neo Geo Burning Figt ja all NES double dragon.

Sealt sai alguse minu armastus 2d kakluste vastu. Nüüd siit aga tänase päeva küsimus. Miks need kaklusmängud nii kasinaks on jäänud? Kas fännid on otsa saanud? Kas beat em up ei ole enam „cool“? Final fihgt, Streets of rage, Sengoku, Punisher, Cadillacs and dinosaurs jne. Kas see žanr elas oma aja ära ja nüüd liiguti lihtsalt edasi? Praegu on meil Tekkeni seeria, mis on väga pädev mees mehe vastu klohmimine. Soul calibur, põhimõtteliselt sama teema. Aga ei ole näha seda klassikalist kangelast tänaval horide vastu võitlemas. Klassikaline meeste valiku screen, kus kaks lihastes kutti, üks suurte rindadega tütarlaps ning mingi veidrik. Watchmeni beat em up ja Warriors ei ole päris see, mis ma praegu silmas pean. Nendel mängudel puudub minujaoks see kirjeldamatu vanakooli hing, rääkimata sellest flawless juhitavusest. Tutrles’i arkaadi remakest, mis xbox lives liigub, ei tahaks siinkohal isegi rääkida.

Samas ma tean et head kaklus mängu ei ole tänapäeval raske teha. Näited kasvõi Bouncer (PS2) ja Final Fight: Street Wise (xbox).

Rüütlid on surnud

Just täpselt. Ja internet tappis nad ära. Vanemad lugejad saavad kindlasti aru, et ma räägin metafoorides. Rüütlitel oli au kodeks mida järgiti. Paljud võiksid ka tänapäeval nendest inimsisuga rauakolakatest õppust võtta. Minu sihtmärgiks on praegu inimesed kes On-lines mängivad, aga teevad seda ... noh ...  odavalt. Ma ei hakka clitchimisest üldse praegu rääkima ja end ärritama.

Pildil on läägi lüliti. Seda kasutatakse siis nii öelda tehisliku läägi tekitamiseks mängudes ning viimase ära kasutamiseks enda huvides. (inglise keeles Lag)

Mulle meeldib näiteid alati tuua reaalsest elust. Mängisin internetis mängu Skate 2. Tegime viite miinust. Esimene rulataja teeb triki ette ja teised peavad järgi tegema. Läägi lüliti klõpsutamisega saab kenasti teise sõitja trikkide ajal pause tekitada ning hüpped nässu ajada. Väga alatu ja mitte üldse aumehelik teguviis.

Kutsun siinkohal kõik mängijaid üles mitte alluma provokatsioonile ja mitte kasutama odavaid võtteid võitmiseks. Clitchid, läägilülitid ja jumalt teab mis pa*k (vabandage mind) jäägu ketseritele.  Tee oma valik juba täna. Kas oled Rüütel või oled ... ?

I'm outie

Peace

Ilusaid hetki mängumaalt

Mäng: Gitaroo Man Lives

Platvorm: Psp

Liik: Muusika / rütmimäng

Mälestus: Priceless

Gears of War on INSANE. Check.

Mu sõber Oliver (Paranoiadisco filmikirjanik) ei saa pahatihit minust ja mu tõekspidamistest aru. Miks muusika peab olema hea saundiga ja üleprodutseeritud? Miks suurkorporatsioonid mängude tootmise juurde on niipalju reegleid toonud? Miks ma meeste õlut ei joo? Ja mis kuradi pärast ma olen nõus iga aasta maksma umbes 600 krooni, et oma Xbox 360-ga interneti sees mängida? Vot sellest viimasest küsimusest alustamegi. Jagatud rõõm on topelt rõõm või midagi ning jagatud mängukogemus on seega topelt kogemus.

http://www.youtube.com/watch?v=XhufrnT4818

Sõbrad Jaapanist

Mul näiteks ei ole ühtegi. Vahet pole. Kunagi oli Sega Dreamcast ja seal oli mäng nimega Jet Set Radio. Vot see oli cool. Mägnust sai kiiresti mu uus Jaapani sõber. Sõitsid uiskudega mööda linna ja tegid seina peale gräffi. Ma mäletan, et lugesin sellest aastaid tagasi kusagilt rula ajakirjast ning panin kohustuslike mängude nimekirja. See oli midagi retsi. Igaljuhul et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest (noh nagu Agu Sihvka).
Dreamcast ei tohiks olla vist ühelegi videomängu huvilisele võõras nimi. Kui aga enne pole konsoolidega palju kokku puutunud ning ei tea ajalugu, siis püüan kiirelt anda ülevaate.

Aasta 1998, koht Jaapan. Sega on eelnevalt teinud oma Megadrivele juba 2 upgrade vidinat. 32 x ning Sega CD. Mõlemad kukkusid kahjuks läbi. Mitte et toode oleks tingimata halb olnud aga mängude pagas oli kohutavalt napp ning inimesed ei läinud kallite upgrade'dega kaasa. Küsime endalt nüüd et paljudel meie tuttavatel oli kodus sega Megadrive? Noh mõnel ikka oli. Olen isegi näinud oma silmaga. Aga paljudel tuttavatel oli kodus Sega Saturn? 1-5 eestlast. Ma ei tee praegu nalja. Mis siis Sega teeb. Saturn on selline OK konsool. Tal olid võibolla omad vead. Samas on tal väga hea controller. Üks parimaid Resident Evili mänge. Mine tea, mis oleks saanud, kui Saturni oleks veel hoitud elus. Ometi otsustab Sega tulla välja järgmise konsooliga, Dreamcast.

Meeles tuleb nüüd pidada seda (vaadake Sega CD, 32 X ja Saturni sünniaastaid):

• Sega Mega Drive (1988) / Sega Genesis (1989, üksnes Põhja-Ameerikas)
  • Sega CD (1992)
  • Sega 32X (Sega Genesis 32X või Sega Mega Drive 32X või Sega Super 32X) (1994)
  • Sega Saturn (1994)
  • Sega Dreamcast (1998)

Meil on 6 aastat ning juba 2 upgrade'i ning 2 konsooli. Backwards compatibility'st ei ole haisugi. See tähendab siis, et uute masinatega juba varasemalt soetatud mänge kasutada ei saa. Liiga palju vidinaid liiga lühikese aja sees. Inimesed on juba oma usalduse kaotanud. Konsool põrub läbi. Siinkohal lingin video, et mitte kirjutada juttu, mis on läbi aegade juba üle ja üle keerutatud.

http://www.youtube.com/watch?v=foARPDyZrXk

Sega Dreamcastist ma rohkem ei räägi. Küll aga Jet Set Radio mängust. Ma olin nooremana tulihingeline rulamees. Uisud olid nagu häbimärk, mida osad "rumalamad" inimesed enda jalgade küljes kandsid. Seepärast mõtlesingi pikalt et kas see toode ikka saab hea olla. Jumal tänatud, et sain üle oma hirmust ja proovisin läbi aegade ühte mulle meeldejäänumat mängu.

Alguses on "geimplei" veits raske. Paljud meist ikka puldiga uisumeest enne juhtinud on?
Aga ei tasu lasta end hirmutada. Umbes poole tunniga on asi käpas. Suudad isegi tagurpidi "kruisida" mööda linna. Gräffiti tegemint on nii öelda "Simon says" süsteemiga. Ekraanile tekib ikoon, mis näitab kujundeid thumbstickiga (kangikesega) järgi tegemiseks.
Menüüs on lausa valida võimalus endale kasvõi ise pildid valmis joonistada. Saad mängus kirjutada seina peale näiteks "xSullx on loll". Kõlab lapsik, aga tegelt on fun.
Mäng üldises plaanis ei ole väga raske, aga vean kihla, et mõnda levelit peab ikka paar korda nokitsema, enne kui õnnestub. Pärist labaselt lihtsaks just mängijale asju tehtud ei ole. Nagu päris eluski on ka Jet Set Radio linnas (Tokio-To) seinade sodimine rangelt keelatud. Politsei võtab sulle pea igal võimaluse sappa ning kasutab koeri, tulirelvi ning isegi koptereid. Sweetness.

Mängu alustad sa ühe tegelasega. "Stoori" kulgedes hakkavad hõumid sõna otseses mõttes sulle aknataha ilmuma ning saad valida, kas lased neil oma gängiga liituda.

Mängus on 2 suuremat eesmärki, mis vajavad täitmist. Kõigepealt muidugi klassikaline terroitooriumi märgistamine enda gängile omaste piltidega. Tesisek tuleb teil lõpuks leida maagiline vinüülplaat, mille abil saab.... jajahh ... seda peate ise juba mängides välja selgitama.

Suur boonus on mägnu soundtrack. Leidsin terve posu uut ja huvitavat muusikat. Pop pungist ja Rob Zombiest kuni päris veidrda diskoni välja. Mulje oli nii hea, et tõmbasin ka soundtracki alla.

Kui kodus on juba Sega Dreamcast olemas, siis olete selle konsooli "awesomenessiga" kindlasti tuttav ning JSR on lihtsalt mäng, mis tuleks üle vaadata. Kui ei, siis tasub see isend kusagilt odavast netipoest ära noppida. JSR ei ole ainuke mäng tema kustumatust kullafondist.

Asjad lähevad hinda alles siis, kui neid on vähe

Mõningad ajad tagasi kirjutasin pisikese jutu zombidest ja Resident Evil'ist. Mängu esimese osa Gamecube remake'st siis, kui päris täpne olla. See on just selline RE, mida mina mäletan. Mille järgesid olen aastaid mänginud.

Seerias neljandat osa tegema hakates, otsustas Capcom viia sisse muutuseid. Ajaga peab kaasas käima või midagi sellist. Jumal seda teab. Võibolla on tegu loomuliku evolutsiooniga. Vahest püüdega teha midagi uut ja huvitavat. Capcomi mehed alt ei läinud ning RE4'le langes osaks edu. Ega nüüd enam sammu tagasi võtta ei saa. Viies osa on oma vanema venna nö. "upgrade". Sama gameplay (mitte et see paha oleks) ning nii mõnigi asi, mis võtab RE4 läbinud gameri näo särama. "Ohoo ma olen midagi sellist enne näinud". Aga mis juhtub nende inimestega, kes armastavad seda vana Resident Evi'lit? Seda kus su relval ei ole infra sihikut? Kus sa ei kõnni mööda lineaarset maailma vaid tuhnid läbi hoopis suuri mõisu? Kus sind hirmutab pigem üksinduses kõndimine ja kõhedad hääled, mitte peale tormavad zombied (kui neid saab enam isegi nii nimetada). Vastan ise ... las mängivad midagi muud.

Horror survival point and click võtmes. Oma aja kohta oli mäng õudukate klassis lausa revolutsiooniline. Graafika on ajahammaste vahele jäänud ja pisut valivamale inimesele võibolla liiga piksline ning nurgeline, aga mänguomadusi see ei mõjuta.
Õudust on kamaluga pandud. See väljendub nii helis kui pildis. Kaamera nurk on mindagi naljakat 3-nda isiku ja spordi kaamera vahepealset. Ja noh... mängija vihjavaenlane kasutab tapatöödeks hiiglaslikke kääre. Sweet.

PSX variant on tegelikult järg SNES'i jaoks tehtud mängule, aga sellest ei ole midagi. Clock tower ei eelda eelmise osa stooriga tutvumiset. Minu jaoks tundus playstationi versioon veidike õudsam. Kuid ega need kaks sugulast väga võrreldavad ei ole . Mõlemad päris erinevad mängud gameplay poolest.

Mis see on? See on sitt härra!

Alguses on raske juhitavusega harjuda, sest võin kihla vedada, et Te ei ole varem midagi sellist mänginud. Esimene kohmetus kestab ainult paar minutit. Inimnäpud kohanevad kiirest kursorit liigutama d-pad'iga.

Juba lapsena tahtis saada mõrvariks.

Ma ei hakka siinkohal stoorist pikemalt rääkima. Vahest rikkun elamuse kellegi jaoks sootuks ära. Parem proovige ise ja otsustage. Soovitan avatud meelt ja julgeid närve. Mäng on üpris creepy.

Miks ma selle jutu kirjutasin? Resident Evili seeria viimased osad on head. Ei nad on isegi väga head. Viiendas osas sisse toodud mängijate vaheline koostöö lisab kõvasti pingelisust. Aga midagi on puudu. Mis see võiks olla? Ahh jaaaaa... see mäng ei ole enam õudne. See on lõputu zombie action, aga mitte horror. Minujaoks vähemalt mitte. Samuti mitte ka xSullx 'i jaoks. Ma usun et leiaksin kindlasti veel kaasarääkijaid. Seevastu Clock Tower on õudne. Vean kasvõi Sulli xboxi peale kihla.

Strateegiline jäsemete lõikumine

Juba pikalt olin tahtnud kvaliteetset horrorit enda konsooli sisse pista. Peremees Jan oli lahke ning aitas mind ajutiselt välja Condmned’iga, kuid pärast RROD’d ei leidnud endas seda jaksu, et uuesti mängu alustada. Sai siis hiljuti ostetud rõõmus mängukene nimega Dead Space. Jällegi üks mäng, mis on tagant järgi soetatud, kuna välja laskmis ajal ei olnud nii palju usku tootesse. Kuid pärast pikke kiidusõnu kahelt tuttavalt, kes on paadunud Silent Hill seeria austajad, ei jäänud midagi muud üle, kui, et endalegi soetada esimene Sci-Fi Surivor Horror žanrist mäng.

Dead Space on, võrdlemisi suure üllatusena, EA Games’i poolt väljastatud. Enne mängu välja tulekut pole Electronic Arts just kõige säravam olnud uute ideeda väljastamisega. Muidugi kõik spordi mängud on neil olnd üldiselt tasemel läbi aegade, kuid kui asi puudutab värskeid ja loovaid ideid, siis jääb tihti EA meestel midagi puudu. Sellegi poolest on Dead Space üks väga, väga hea mäng.

Mängija kehastab Isaac Clarke’i, on osa meeskonnast, kes on saadetud kosmoselaeva USG Ishimura pardale, et uurida, milleks ei saada kellegiga seal ühendust. Mängu alguses ei ole mingit pikka nonsenssi, esimeste minutite seas mängus tulevad kollid, ning oled eraldatud enda meeskonnast ja pead üksi hakkama saama. See muidugi ei peata sinu meeskonna liidrit sulle käsklusi andma, mida sa järjest täitma pead. Mis edasi võite ise ehk kunagi kaeda.

Mängu vaieldamatu kõrgpunkt on atmosfäär, mis, minu jaoks, on iga survival horror’i mängu „make it or brake it“ tugisammas. Kui atmosfääri ei suudeta luua kui kõhedana ning mängijat sinna sisse tuua, siis asi ju ikka ei toimi. Dead Space saab missiooniga väga veenvalt hakkama and then some.... (Mul on juba viimase kuu aja jooksul mitmeid kordi vaja leida eesti keelne vaste terminile „and then some“ kuid ei ole õnne olnd...jama). Helidisain on mängul vapustav, alati on on mingit kilinad, kolinad, kriiskamised või koputused kuskil kuulda kui tähele panna. Seda mitte mingis kindlas kohas ja just kui backtrack’ina korduma pandud, vaid täiesti randomilt ja väga effektselt. Ehmatusi on Dead Space’is samuti oma jagu, seega ei ole tegemist ainult õudsa atmosfääriga, mis lihtsalt on. Jääb ainult unistada, milline võiks see mäng olla 5.1 DOlby Surround süsteemiga, mida mäng ka toetab.
Samuti on märkimisväärne kuidas idee kohaselt üksluine keskkond (kosmoselaev) on tehtud suhteliselt huvitavaks. Mõned korrad peab Isaac lahkuma USG Ishimura’lt ning rändama gravitatsioonita, laeva peal, väljas pool laeva ennast. Samuti teevad rohked vereplekid, jäsemed ja laibad ka koridorid natukene värvilisemaks.

Toote stoori oli kah täitsa hea, kuid seda kahjuks alles lõpupoole. Enamus mängust ei ole mingeid suuri tõsiseid plotte käimas, vaid käsutatakse sind mööda laeva ringi asju korjama ja parandama. Siin seal räägitakse ja arutatakse, mis ja, miks kõik juhtunud on. Kuid sügavam lahkamine algab alles lõpupoole. Sellest hoolimata ei morjenda see mängitavust.

Geimplei: Kõik võimalikke kolle, kes Isaac’ile vastu tulevad on vaja tappa strategic dismemberment’i teel. Ehk, et siis pead tulistama jäsemed otsas – fun! Lihtsalt laristamine või täpne pähe tulistamine teeb mängija töö tihti peale raskemaks. Kui laskemoon peaks otsa saama, saab ka Isaac virutada käe või trampida jalaga, kuid siis võib minna raskeks. Ning kogu seda jäsemete lõikumist toetab ka rohke veri ja vastavad heliefektid. Pahasid kolle võiks küll natukene see-eest rohkem olla. Üldiselt on 5-6 erinevat liiki. Tegelikkuses on mängus neid natukene rohkem, kuid paar-kolm peletist nendest on peaaegu, et samad väikeste välimiste ja tugevuse erinevusega.
Dead Space koosneb 12st peatükist, igaüks vajab umbes ühte tundi, et läbi teha. Üksikute peatükkide lõpus on ka nö. bossidega võitlused.

Viimased sõnad: Dead Space oli väga, väga meeldiv üllatus. Pärast mängu läbi tegemist jäin mõtlema ning tundus, et kohe pikka aega pole midagi taolist mänginud. Mängu ost oli väärt igat senti, eriti arvestades, et toode sai soetatud natukene pärast väljatulekut, oli ka hind tsipake madalam.
Aasta 2008 üks parimaid mänge, punkt.
Nii, et minge poodi, ostke Dead Space, keerake kõlarid valjuks ning tehke toad pimedaks ja ma garanteerin, et elamus on meeldejääv.

Kulli härra naaseb

Tony Hawk: Ride, uus mäng pikas ning edukas rulamängude seerias on avalikustatud. Nüüdseks on vist juba aasta-paar möödas kui Tony Hawk'i seeriast midagi paistis. Selle pausi on täitnud see-eest EA skate. Väga arkaadiliku geimpleiga, Electronic Arts'i üllitise kõrval, on TH seeria midagi uut proovimas - võite headaega ütelda traditsioonilise puldile ning tere-terekest "rulalauale".
Gametrailers.com'i GTTV's on palju infot, teaser treiler ning intervjuud Hr. Tony Hawk'i endiga. LINK

Enda jaoks tundub mäng ise siiski samat liini olevat. Juu siis jätavad reaalsemate skeidi mängude skeene EA meestele. Kuid eks näis.

Ootame huviga, peace out!

All hail the RROD!

Pärast 1.5 aastat toredaid aegu Xbox360'ga tuli see hetk, mida iga Microsofti konsooli omanik on teadnud, et võib iga hetk juhtuda - Red Ring Of Death.
Jep, jep, pärast 1 tundi Forza kihutamist ja hiljem Simpsonite striimimist läbi läpaka jooksis minu Halo Edition XBox360 kokku ja enam midagi muud ei tee, peale kolme punase tule vilgutamise.

Xbox'i garantii inimesed - siit ma tulen!

Something wicked this way comes...

Midagi väga revolutsioonilist on tulekul – onLIVE.

Kõik, kellel pole mingit top-notch arvutit või isegi pole üldse arvutit, saavad mängida kõike viimaseid nõudvaid mänge tipp graafikaga enda kodus.
onLIVE on siis väike karbike, mille saad visata enda lauaarvuti, läpaka või teleka taha ning mängida puldiga, klaviatuuri või hiirega või, mis iganes controlleriga siis vastavaid mänge.
Kuidas kõik jookseb on suhteliselt kaval. OnLive serverid händlivad mängu jooksutamise ja kõik muu vajaliku, ning edastavad sinu arvutisse/telekasse ainult pildi. Siiski, mitte ainult pildi. Vaid väidetavalt Full HD kvaliteediga.
Tundub väga ambitsioonikas. Aga kui nad tõesti suudavad üüratult suuri kasutaja hulki toetada ja ilma lag’ita kogu süsteemi paika saada, oleks küll tore aeg.

Ametlik leht siin ja rohkem infot siin , videot siin ning ka siin

Ohh! Veel üks Teise maailmasõja FPS!

WW2 shootereid on tulnud oma tipp ajal kui seeni pärast vihma. Medal Of Honor, Call Of Duty, Hidden & Dangerous ning Brothers In Arms oleksid vast tuntumad seeriad. Ja muidugi ka veel iga suguseid üksikuid mänge ja odavaid budget eelarvega hakatisi. Lisaks rääkimata toodetest, mis on muudest mängu žanritest. Nüüd on Teise maailmasõja mälestused natukene madalamale vajunud, ning, et midagi head teha peab tõesti seda hästi tegema.

Teise maailmasõja tulistamisest rääkides, on minule olnud kuidagi meele pärasem Brothers In Arms’i seeria, mis praeguseks on tulnud välja kolme mänguga. Esimene osa oli Brothers In Arms: Road To Hill 30, siis tuli selle mängu iseseisev expansion Brothers In Arms: Earned In Blood ning eelmise aasta septembri kuus jõudsid nad ametlikult uude generatsiooni Brothers In Arms: Hell’s Highway’ga.

Hiljaaegu sai siis soetatud viimane BiA seeria üllitis Xbox360 peale. Kahjuks pidin ootama, kuni mängul tuli allahindlus, et seda soetada. Seega pole just kõige värskema mängu arvustusega siin tegemist. Kuid õnneks avastasin enesele uuesti BiA seeria ning kui mäng läbi tehtud jooksin otsima Road To Hill 30 karpi, et see enda läpakale peale virutada ning kogu mängu uuesti nautida saaks. Seega garanteeritud pre-order järgmisele Brothers In Arms mängule, kui Gearbox Software seda valmistada sooviks.

Miks siis just need vennad: BiA on tähelepanu saavutanud oma autentsuse kohapealt. Kõik levelid/missioonid on ülesehitatud päris 2. Maailmasõja ajal toimunud operatsioonide järgi ning on võetud sõja aero- ja luurefotosid, et levelid ja nendes paiknevad objektid oleksid võimalikult täpselt nii, nagu nad olid seda sellel ajal kui vastavat missiooni läbi viidi. Samuti on mõned tegelased päris USA sõjaväes teeninud isikud, nt. Lieutenant Colonel Robert G. Cole ning Lieutenant General Robert Frederick Sink.
Gameplay kohapealt on rõhku pandud taktikale. Vastaseid peab flankima, et neid edukalt lüüa. Ehk, et „Grab them by the nose and kick them in the ass.“ - General George Patton. Ning kindlasti on seeria üks reaalsematest WW2 shooteritest.

Stoori: Jutt jälgib Staff Sergeant Matthew Baker’it ja tema meeskonda nagu see oli ka Road To Hill 30’s. Mäng keerleb ümber operatsiooni Market Garden, mis on tuntud kui suurim airborne operatsioon Teises maailmasõjas. Mängus endas seda otseselt tunda kahjuks ei saa, va. siis kui näed horisondil langemas sadu langevarjureid. Kogu Hell’s Highway tegevus toimub siiski kindlalt kahe jalaga maapeal. Üks vähestest probleemidest, mis siin mängus leidsin on see, et kui mängija pole tuttav varasemate BiA seeria mängude stooriga, siis võib olla raskusi kogu kompoti aru saamisega. Mitte just faktilises, ajaloolises ja „Milleks ma neid sakslasi lasen?“ mõttes. Vaid hoopiski sinu ja sinu kaaslaste suhete ja arutluste mõttes. Enamasti lahatakse probleeme ja situatsioone, mis olid juhtunud varasemates mängu osades.

Mäng koosneb kümnest peatükist (chapter’ist). Ning kolmest keskmise raskusastmega läbimine oli kohati täitsa pinget pakkuv. (Jan ära naera! Mul polnd alguses mäng nii käpas ja konsooli shooteritel ja minul ei ole veel päris soojad suhted. See pärast saingi tihti kuule...). Kui teed kas kõige kergema või, keskmise raskustasemega mängu läbi avaneb Authentic Level. Mida pole veel jõudnud proovida, kuid kui see valmis kritseldatud saab kindlasti proovitud.

Geimplei: Tulistada saab. Täpsemalt? Tulistada saab Natsionalistliku Saksamaa sõdureid <--väga poliitiliselt korrektne...

No mida te veel WW2 shooterist tahate?
Fain! Alati on kaasas kaks suuremat relva, üks käsirelv ning mõned granaadid. Kui soovid mingit uut, paremat, sakslikumat relva maast üles korjata pead ühe enda kahest relvast maha jätma. Samuti saad mehi käsutada ning tiimikaaslaste AI on küllalt tark, et nad saaksid ise aru, kuhu nad saavad ilusti varjuda ning, millised need sakslased on, kelle pihta tulistama peab. Alguses on ainult üks tiim, kuid viimases chapter’is on kolm. Erinevaid tiime on kokku neli. Varasemate BiA mängijatele tuntud Fire Team (vastatele surve peale panemiseks) ning Assault Team (vastaste otseseks ründamiseks). Kuid juurde on lisatud MG Team (tõhusam surve täna Browning M1919 Machine Gun’ile – fuck yeah!) ning ka Bazooka Team (saab lasta juppideks erinevaid jubinaid, mille taha sakslaste meeldib varjuda – liivakottidest bunkrid, ning erinevad puidust takistused – tünnid, aiad, kastid jne – veel suurem fuck yeah!). On ka paar missiooni, mida saad täita kui tanki juhina, kes ei ole Matt Baker. Sellegi poolest saab ka seal tulistada ja asju õhku lasta – rõõmustagem!

Muidugi ei puudu ka tänapäeval igast endast lugupidavast mängust korralik cover system. Ka siin töötab see ilusti. Kuid osaliselt tekitas see minus ime pisikese konflikti. Kogu mäng on FPS – läbi Matt baker’i silmade. Kuid kui varjuda seina või heinapalli taha, liigub kaamera välja TPS mängu moodi. Ehk, et sa näed palju, palju rohkem. Arvestades BiA seeria reaalsust ja autentsust oleks palju huvitavam ehk olnd kui nad oleks kuidagi FPS’is lahendanud selle cover süsteemi ja selle tagant piilumise. Kuid siiski on see väga, väga väike asi, ning selline arvamus tekkis tänu teiste WW2 buffidele BiA foorumites.
Samuti uus lisa võrreldes vanadega on Aciton cam. Kui tuleb sul mingi täpne headshot (mis on päris brutaalselt verised) või nt. tänu granaadile või bazookale lendavad vastased ilusasti õhku, siis zoomib kaamera sinna kohta ning näitab sinu käte töö tulemust aegluubis. Kohati eemaldab see sind kogu actionist, kui on väga pingelised situatsioonid, kuid siiski päris tore lisa.
Multiplayer on kah. Pole seda jõudnud kahjuks proovida kuna enamus aja ei leidnud eriti mänge, kus seda proovida. Nii palju võin ütelda, et see pole vanade Brothers In Arms’ide stiilis, kus said ise samuti enda AI mehi käsutada. Vaid iga üks on enda eest. Mis kahjuks ei ole kõige rõõmustavam uudis BiA fännidele. Multiplayer Road To Hill 30’s ja Earned In Blood’is oli väga, väga hea. Loodame, et Gearbox Software õppis vigadest ning ei tee seda viga uuesti.

Pikaks kisub raisk...: Peab lõpetama selle nonsenssi. Minule kui Teise maailmasõja mängude, filmide ja muude meediumite lembelisele inimesele meeldis Brothers In Arms: Hell’s Highway väga. Hakkas kohe kahju, et ei ostnud mängu esimesel võimalusel. Stoori on hea, mäng üldiselt on igati hea. Stoori jäi nö. jätku võimalikuks, mis on alati hea. Ma väga loodan, et Gearbox lõpetab Matthew Baker’i loo ning saab auga lõpetada Brothers In Arms’i seeria.