Kes ees, see mees

Tore leid internetist

Vana on taasleitud uus.... või lihtsam väljapääs?

Inimloomus on üks väga huvitav asi. Oletame, et inimene on nädal aega nälginud ning keegi annab talle lihajäänustega kondi. Loogiline on, et seda koeraeinet koheldakse nagu seapraadi. See olukord kirjeldab ka väga hästi ODST nimelist toodet ning edu, mis mängule osaks on saanud.

ODST on väga väga väga pädev laskmismäng ning igati korralik iseseisev osa, revolutsioonilisse paugutamis mängude seeriasse. Ta on suurepärase flowga ja kiire tempoga mäng. Kuhugi toppama ei jääda. Lahingud on eepilised, muusika on üllas ning mängija saab kontrollida ka erinevaid sõidu/lennu vahendaid. Masinate juhtimine ei ole puine Lego klotsi liikuma sundimine, vaid on ideaalsuseni lihvitud. Nagu lausa simulaator ma ütleksin. Läbisin selle märuli koos sõbraga, kasutades "split screen" režiimi. Pikkus on just täpselt paras. Ei muutu tüütavaks vaid pigem jätab õhku selle ...... "Do you wan't some more?" küsimuse.

Niimoodi, nagu eespool lugeda võib, kirjutaksin ma selle jutukese, kui ma poleks kunagi ühtegi Halo seeria osa mägninud. Siiski kuidas peaksin alustama nüüd, kui olen juba antud isendiga kokku puutunud ning nii mõnedki seiklused läbi mänginud (loe läbi elanud)... oehhh ... Selle eelneva ülistus jutu saab kirjutaga ka kõigi Halode kohta. See mängude sari on suurepärane ning väga üksikute veakestega. Siit minu tänase päeva küsimus. Kas poleks aeg midagi uut proovida? Toon näite. Iga Super Mario mäng on erinev. Iga Zelda mäng on erinev. Samas on nad paganama head. Halo mängud on kõik ühesugused ning samuti head. Aga milline variant on parem? Kas saab olla juttu õigest ja valest lähenemisest? Vastus on tegelikult lihtne. Videomängude juures ei ole reegilit. Pole võimalik välja mõelda kindlat valemit kuidas mängude seeriad peaksid välja nägema. Millised peaks olema graafilised lahenduse ning kes peaks komponeerima muusika. Meile armas torumees saadeti galaktikat avastama mängus Super Mario Galaxy. See on hoopis erinev meile teada olevatest Super Mario mängudest.

New everything... ammmm maybe

Ja ma tean, et Halost tuttavad  teglased on võtnud osa ka reaal ajas toimuvas strateegia mängiust Halo wars. Aga hoolimata sellest pingutusest. Kallid Bungie software inimesed. Palun pange nende kontide külge natuke rohkem liha, et siis seda uhkusega prae pähe pakkuda. Kui kaua ma ühte mängu pean järjest mängima?

Ma käin linna peal kaklemas

Saue kaubanduskeskus on kasutanud läbi aegade erinevaid võtteid inimeste poodi meelitamiseks. Nende kurikavalad skeemid on olnud suunatud nii täisealisetele, kui ka lastele. Olgu siis, kas odavad hinnad, tasuta tomatimahl ja kali või... videomängud.

Nüüd väike ülevaade inimestele, kes ei ole Sauest veel isegi kuulnud. See on pisike linn Keila maantee ääres. Tallinna piirilt umbes ~10 km. Praeguseks juba populaarsust koguv väikelinn oli minu üleskasvamise ajal (90-ndate keskosa), vabandage väljendust „pommiauk”. Noortele oli seal huvitegevuseks, igavusest pähe karanud lollused. Õnneks oli rahaahne kaubanduskeskus piisavalt nutikas ning töötas välja strateegia, kuidas ka laste taskurahad endale saada. Abiks oli neile kangide ja nuppudega masin.

Mul oli kodus, enamustele eestlastele tuttav, kollaste kassettidega töötav Nintendo Entertainment Süstem’i (NES) kloon. 8-bitine lustikummut sai vatti eranditult igapäev. Seejärel kingiti mu heale sõbrale Stenile Sega Megadrive. Ma ei liialda, kui ütlen et koos selle telekamänguga kolisid ka pooled meie naabruskonna poisid Sten'i juurde. Aga noh arkaadimasina saabudes kolisid osad poisid Saue poodi.

Ärge saage valesti aru. Ma olin kaklusmänge mänginud enne ka.  Ei oska seda fenomeni kirjeldada, aga mõte, et kõnnid oma karakteriga mööda tänavat ja klohmid pahasid on lihtsalt võrratu. Sinu ohver, peale lüüa saamist, vilgub paar korda ja siis kaob ära. Ägedus ruudus. Aga see masin meie poe juures andis telekaekraani kismakukkedele hoopis uue varjundi. 

Meie koduküla arkaadi hitid olid Neo-Geo platvormilt. Graafiliselt võrrelda NES’i ja Neo-Geo’d on sama, mis võrrelda mõnda DaVinci meistriteost, lapse soperdisega.

Üleval siis Neo Geo Burning Figt ja all NES double dragon.

Sealt sai alguse minu armastus 2d kakluste vastu. Nüüd siit aga tänase päeva küsimus. Miks need kaklusmängud nii kasinaks on jäänud? Kas fännid on otsa saanud? Kas beat em up ei ole enam „cool“? Final fihgt, Streets of rage, Sengoku, Punisher, Cadillacs and dinosaurs jne. Kas see žanr elas oma aja ära ja nüüd liiguti lihtsalt edasi? Praegu on meil Tekkeni seeria, mis on väga pädev mees mehe vastu klohmimine. Soul calibur, põhimõtteliselt sama teema. Aga ei ole näha seda klassikalist kangelast tänaval horide vastu võitlemas. Klassikaline meeste valiku screen, kus kaks lihastes kutti, üks suurte rindadega tütarlaps ning mingi veidrik. Watchmeni beat em up ja Warriors ei ole päris see, mis ma praegu silmas pean. Nendel mängudel puudub minujaoks see kirjeldamatu vanakooli hing, rääkimata sellest flawless juhitavusest. Tutrles’i arkaadi remakest, mis xbox lives liigub, ei tahaks siinkohal isegi rääkida.

Samas ma tean et head kaklus mängu ei ole tänapäeval raske teha. Näited kasvõi Bouncer (PS2) ja Final Fight: Street Wise (xbox).