Ma
pole kunagi päris täpselt mõistnud, miks eneseteadlik hirmutamine nii
paeluv on? Õudusjutud, filmid ja mängud on just see sisend, mis meil
seda teha võimaldab. Kas meie igapäevastest hirmudest ja kartustest on
veel vähe? Hea sõbra ja kaasmänguri soovitusel pöörasin oma tähelepanu Dmitry A. Glukhovsky, „Metro 2033“ nimelisele, novellile ning videomängule. „Metro 2033“ kõditab
meie hirmulihaseid mõtte ja ettekujutusega: "Milline oleks elu peale
tuumakatastroofi?“ Aimate juba isegi, et midagi ilusat seal ei ole.
 |
Esmapilgul tavalise
tulistamismängu koore all on peidus vägagi kaasahaarav lugu. Kiita võib
ka mängu kontrollimise skeemi ja füüsikamootorit. Mängu tegevus
leiab aset tuumakatastroofi järgsel Venemaal. Tuumaõuduse üleelanud
inimesed on kogunenud maaalustesse metroodesse, et kaitsta end
mutantide, üleloomulike jõudude ning muude ohtude eest.
Kasutades väljendit „muud ohud“, pean ma tegelikult silmas teisi
inimesi. Nendeks on „Metro2033“' natsid, fašistid või
bandiidid. Häbiugu on see, et isegi peale nii kolossaalset katastroofi,
ei suuda inimesed end ühe lipu alla koondada.
|
Mutandid on mõnda aega juba maapinnal
ringi märatsenud ning tüdinenud sellest. Nüüd tahavad nad oma tegevusala
laiendada ka maaalustesse käikudesse, jättes kahe silma vahele fakti,
et tegu on inimeste koduga. Aeg on anda otsustav vastulöök. Mängu
peategelane on kahekümne aastane noormees, nimega Artyom
(loe: Artjom). Viimasel ei jää muud üle, kui midagi ette võtta ning
vahendeid valimata enda kodutunneleid kaitsta. Eesmärgi poole
püüeldes kohtab Artyom oma teel väga palju erinevaid ja
omapäraseid isiksusi. Mõned neist on üllad ja siirad, teised jällegi
ainult omakasu peal väljas.
Olulist vahet ei ole, kelle tehislik intellekt sulle paariliseks/paarilisteks määrab. „Metro 2033“
suureks plussiks on see, et sinu kaaslastest on siiski rohkem
kasu kui kahju. Selle asemel, et arutu kahurilihana otse lahingusse
tormata, suudavad nad oma laske kontrollida ning tihti ka sinu
nahka päästa. Kahjuks ei saa sama rääkida vastaste kohta. Arvuti poolt
juhitud vaenlased käituvad kohati veidralt ja ebastrateegiliselt. Madal
tehislik intellekt omakorda langetab nende võitlustaset ning
vastupanuvõimet.
|
„Metro 2033“
on ülesehitatud väheste eelrenderdatud videolõikudega (loe:
cutscenedega). Peatükkide vahelised videod jätavad peaaegu alati
mängijale alles kontrolli oma tegelase üle. See tekitab tunde
nagu sa tõesti ise elaksid kogu Artyomi raske rännaku läbi.
Muidugi vahel võib seetõttu kahjuks tähtsates kohtades ka midagi
nägemata jääda. Samal ajal, kui sinu kaaslased sulle teed juhatavad,
oled sina parasjagu kusagil maailma teises otsas hoopis
laskemoona otsimas.
Mitmel korral peab Artyom liikuma ka maa pealispinnal. Suurem osakaal jääb aga maa pealispinna all toimuvale tegevusele. Midagi pole teha, mängu nimes on ju sõna metroo sees. Kui Teile meeldivad pigem avatud maailmaga, värvilised ja kirevad laskmismängud, siis ei pruugi lineaarne „ Metro 2033“ maailm just Teie jaoks parim valik olla. |
 |
Katastroofist tingituna on teatud
piirkondades kohustuslik gaasimaski kandmine. Vastasel juhul meie
kangelase nägemine algul halveneb ning peale seda lakkab ka tema
südametöö. Levelit tuleb „checkpoint“'ist uuesti alustada. Lisaks
gaasimaskile tutvustab „Metro 2033“ meile väga mitmekesist
relvade ja muude vahendite arsenali, mida naljalt laskmismängudes ei
kohta. Lisaks enimlevinud, püssirohul põhineva laskemoonaga relvadele,
on võimalik kasutada ka hüdraulika mehhanismil töötavaid
laskevahendeid.
 |
Vaatamata mängu
kaasahaaravale loole, atmosfääriga sobivale helipildile ja väga
detailsele levelidisainile suudavad elamust rikkuda kohati esinevad
glitchid (loe: programmeerimisvead). Ilma põhjuseta võib Artyom
jääda trepile, uksepiida taha, kapi ette või jumal teab kuhu kinni ja
muutuda juhitamatuks. Sama võib juhtuda ka vastastega. Relvad
võivad põranda sisse kukkuda, teatud uksed ei pruugi avaneda jne. Mäng
oleks justkui pisikesest lõppviimistlusest ilma jäänud.
Kuidas eelmainitud vigu
parandada? Üks võimalus muidugi on. Valige hetk, kui olete ihuüksi
kodus. Oodake kui õues pimedaks läheb, kustutage toas tuled,
keerake heli keskmisest valjema peale ja laske „Metro2033“ maailmal
end oma võimusesse võtta. Pisivigu ei pane enam justkui tähelegi.
Kohustuslik on muidugi vähemalt korra ka mäng kontroll-menüüst
originaal keelde (venekeel) muuta ja inglisekeelsete subtiitritega läbi
mängida.
|
