Monday, October 27, 2008

Ta lahkus meie juurest ilmselgelt liiga vara...

Ma tean, et ma ei ole mõnikord just kõige hoolikam oma asjadega ning nende korrashoidmisega. Loomus kudagi on selline. Ei, ma ei süüdista oma vanemaid, aga lihtsalt juhtub nii. Minu tollane elukaaslane ja tänaseks juba kihlatu on mõnes mõttes sarnane. Ei ta ei ole räpakas ega lohakas, aga vahel juhtuvad õnnetused ka heade inimestega. Miks ma seda kõik kirjutan? Selleks, et pidada meeles ühte armsat kaaslast, kes kahjuks väga vähe aega sai veeta meie koduses miljöös. Minu elukaaslase väljavalitud pisikest jubin, kes käis temaga kaasas nii tööl, trennides, maal, võistlustel jne. Just sama elegantne ja peen, nagu preili, kellel õnestus seda masinat omada, oli ka tema noor Nintendo DS lite. Näha tütarlast sattuma vaimustusse pisikese elektroonilise vidina üle, teeb vist iga videomängu nohiku südamesse sooja tunde ja manab rõõmu näole.Ma ei hakka teile siinkohal valetama. Ka minul olid temaga omad momendid. Ninja Gaiden, Call of Duty 4, Runaway. Mailisega koos mängitud ja loomulikult talle kaotatud sõidud Mario Kartis purustasid mu ego, kuid muutsid meele siiski rõõmsaks.

Mis siis õigupoolest juhtus? Minu preili käekotist sai sellel saatuslikul päeval sõjatanner. Kohtusid Nintendo, mobiiltelefon ja lahtise korgiga limonaadi pudel. Selles lahingus ellujääjaid kahjuks ei olnud. Ok telefonist oli ka kahju, aga tema oli juba siin ilmas olnud üle aasta. Nintendo, aga seevastu ainult loetud nädalad. Ta lamab siiani meie magamistoas, voodi äärsel riiulil. Välimus on säilinud, aga pisike masina süda, tema see, enam ei tuksu. Kangelaslikult, võitles ta kuni viimaste momentideni. Pisike akutuluke põles veel tunde peale pildi kadumist ekraanilt. Naljatades kutsusuin seda kooma seisundiks. Arstid proovisid opereerida, märjaks saanud kohad lahti võtta ja ära kuivata, kuid ilmselgelt oli liiga hilja. 29-ndal septembril kustus aku tuluke jäädavalt.

Ära ei ole teda veel raatsinud visata. Tuhastada ka mitte. Ta ei võta nii palju ruumi, et riiulile just täpselt tema suurune auk tekitada. Meie kahe südamesse jääda sa alatiseks ja sinu vaprust ning võitlusvaimu mäletatakse veel kaua...

Valge Nintendo DS lite 05.08.2008 - 29.09.2008

Friday, June 20, 2008

Te ei kujuta ette ka, mida ma vahel sahtleid koristades leian.

Kui te nüüd arvate, et ma olen ikka lootusetult ajast maas, siis te eksite. Selle sissekande mõte on pigem rääkida aegumatust klassikast, mis võib olla mõne inimese jaoks täielik teadmatus. Palju mänge on omal ajal kiidusõnu saanud ning siis ikkagi ajaloo hämarustesse vajunud. See millest ma nüüd juttu teen, on kindlasti üks nimi, mida võib ilma igasuguse häbita tänapäevalgi soojalt soovitada.

Tahan ajas veidi tagasi liikuda ja tuua välja sellise klassiku, nagu seda on "Broken Sword - Shadow of the Templars". Mis veidi tagasi, tegelt ikka sitaks tagasi. Aasta oli siis 1996. Mitte, et ihaldan ülejäänud seeria osad maha teha. Kohe järgmisel aastal ilmus mängule järg "Broken Sword - The smoking mirror." Võsuke oli vähemalt samahea, kui esimene osa. Kolmas ja neljas kasvandik sellest perekonnast enam minujaoks (rõhk sõnal minujaoks) kuidagi ei hiilanud. Graafikaliselt oli tehtud hüpe kahemõõtmelisest maailmast uuemasse ja tänapäevasemasse 3d reaalsusesse. Lisandusid uued liikumis võimalused ronimise ja turnimise näol. Ometi puudus see teatud konks, koos söödaga, et kohe alla neelata ja siis sinna kinni jääda.
Georg ise ka ei tea veel mis
teda ees ootab.


Ma ei tahaks tegelikult mängu sisust väga palju rääkida, kuna kardan, et minu ülevaade oleks vast liiga pealiskaudne. Mängu "Stoori" on keskmiselt keerukas, kuid samas ülekeskmise lihtne jälgida ning sammu pidada. Väga lühidalt... Peategelane on Georg Stobbart. Ameeriklane, kes on veetmas oma puhkust Euroopas, täpsemalt Pariisis. Ok püüdke nüüd mitte valesti aru saada. Tema hädad saavad alguse sellest hetkest, kui kouni kostüümis mees laseb õhku kohviku, mille väliterassil Georg parasjagu lõunatamas on. Tundub kummaline? Uskuge mind, seda ta ka on. Siit saab alguse tohutu sasipundar küsimustest ja mõistatustest, mis kõik ootavad lahtimurdmist. Mängu lisandub hulk uusi tundmatuid tegelasi ning üsna pea saab Georg aru, et ta on end sisse mässinud palju suuremasse jamase, kui lihtsalt kohvikule tehtud pommirünnak. Mängust ei puudu loomulikult ka vastassugupool, peategelasele silmailu ning abiväge pakkumast.

Nicole (loodan et keegi ei
pahanda kui lahterdan
ta Sidekick)


Broken Sword'i puhul on tegu klassikalse Point and Click tüüpi seiklusega. See tähendab siis pane hiirega kursor peale ja vajuta. Nii lihtne see mäng ongi. Olemuselt ma mõtlen. Sa juhid oma tegelast hiire vajutustega mööda ekraani ringi ning otsid kõikvõimalikke juhtnööre, lahendad mõistatusi ja räägid inimestega. Nagu Adventure tüüpi mängudele omane on sul loomulikult üüratud taskud. Samaaegselt mahutad endaga vabalt kaasa näiteks labida ning vooliku, kui selleks peaks vajadus tekkima. Mängu juhtmõte on vahetuskaubandus. Vii küpsistega tegelasele piima joomiseks ja ta jagab sinuga oma küpsiseid. Raskem osa on piima leidmine ja vahel isegi välja nuputamine, et piim on just see õige jook mida külakostiks kaasa võtta. Muidu siiski lihtne ning haaratav paari hetkega.


Siin segaduses ei saa ju ööd ega mütsi aru



Graafiliselt on tegu laias laastus multifilmiga. Lihtne 2d oma täies headuses, detailne ja kaunis. Võibolla saaks nuriseda mängus kohati esinevas liigses kirevuses. Mõnel veidra värvilahendusega ekraanil on vägagi raske leida uksevõtit, mis on peidetud näiteks vaibaserva alla.

Huvitav, kas mul seda kassi võib vaja minna?

Kokkuvõtteks nostalgiliselt ilusa graafikaga, aegumatu, vaimuka dialoogiga ja kaasakiskuva stooriga mäng. Kohati võibolla tuleb võtta pikemaid mõttepause, sest mõistus ei tööta alati nii, nagu mängutegijad seda võibola sooviksid. Samas ega mäng ei ole ju seepärast halb, et on vahepeal raske? Aju ongi vaja igapäevaselt natukene treenida.





Sunday, May 4, 2008

Tuesday, April 1, 2008

See tunne mida saab kogeda ainult kevadel

Päike lõpetab töölt viilimise ja hakkab õhku päev päevalt soojemaks kütma. Talvejoped asenduvad pusade ja t-särkidega. Kõik tundub olema parimas korras. Vahet pole, mis tegurid siin täpselt rolli mängivad. Loeb see et inimesed on rõõmsad ja kõik on hea. Pole mõtet lasta end häirida pisiasjadel.
Kuid rääkides videomängudest ei saa öelda, et mängu "stoori" oleks just pisiasi. Call of Duty kolmanda osa juures oleks ju võinud natukene mõelda selle peale. Okei, võibolla olen ma natuke liiga valiv. Mis lugu sa tahad veel nõuda juurde korralikule FPS'ile. Mäng ise on tõesti hea. Koguaeg on "Action mode" (nagu mu tuttavad seda kutsuvad) peal. Mingit uimerdamist ei ole. Majade ründamised, positsioonide kaitsmised, varitsused jne. Sisse on pandud paar episoodi kus mängija saab juhtida tanki, autot või mõnda muud sõidukit. Tegijad vist ise ka teadsid, et kui nad lisavad tulistamis mängule juurde masinate juhtimise osad, siis viimased ei saa eriti head välja tulla ning seepärast ei ole neid üle paari kolme. Piisavalt vähe, et mõjuda ägedalt lahingute vahepaladena ning piisavalt palju et paar korda ikka kurjaks saada ja ärrituda sita juhitavuse pärast.
Kohe, kui jälle mingi masina rooli tagant ära saad algab taas korralik paugutamine. Ei, ausalt, jumala äge on... :):):):) irws LOLLRZ

Mäng on mõnusalt lineaarne, nagu paljud tema ametivennad. Sama rada ei pea kunagi kaks korda jalge alla võtma.
Sul on alati (arvuti poolt juhitud) semud kaasas, kui kuhugi rünnakule suundud. Kes see sul ikka üksinda lahingusse läheb? See faktor on läbi aegade olnud minu jaoks suur pluss sõja mängudes. Ühesõnaga mängitavus tegelikult tekitab suht tunde nagu oleksidki suure möllu keskel ja annaksid sakslastele oma enda rohtu maitsta.

Nüüd on see koht kus virisema hakkame. Enne mainisin, kas on tähtis saada FPS tüüpi mängule juurde pookida veel korralik "stoori". Mingi sisu ju nagu on proovitud teha COD 3 jaoks. Mingid sise dialoogid sõdurite vahel jne. Aga noh (ei taha pahasti öelda midagi). Ok ajaloost ei soovi ma midagi kuulda. Me kõik ju teame umbkaudu, mis seal toimub ja kuidas asi käib. Hitler ja Saksamaa ja sõda ja ... bla bla bla. Mul ei ole vaja videomängu ju selleks. Võin võtta ajaloo õpiku. Mängu üks paljudest ametivendadest Brothers in Arms: Road to Hill 30 pakub oma stooriga palju rohkem süvenemis materjali. Ütleme nii et COD 3 põhjal vist veel ühtegi mängufilmi teha ei saaks. Noh võib ju, aga kas sellel on mõtet. (Lugupeetud Hr. U. Boll see on väljakutse Teile).

Võtame siis kokku. Normaalne mäng, korraliku juhitavuse ja väga tagasihoidliku looga. Kui sind ei huvita, mille eest sa täpselt sõdid, kui mängu vahe videod on sulle segav kõrval nähtus, mis tuleb nupuvajutusega eemaldada, siis oled sa leidnud endale õige asja. Kui armastad draamat ja head "stoorit" olenemata mägnust, siis ei ole Call of Duty 3 kindalti kõige parem valik.

Thursday, March 6, 2008

Kõndivad ja halastamatult tapvad lihakänakad.



Ometi meeldivad nad nii paljudele. Foorumid, fännilehed, filmid, mängud. On aimu millest ma rääkida võiksin? Elavad surnud. Ammmm ... või pigem siiski surnud, kes elavad. Põhjuseid on alati mitmeid: katsetused ravimitega, viirused, eksperimendid jne. Tulemus on sama. Aju hoiab keha veel jalul, et oma primaarseid vajadusi rahuldada. Hingata ja toituda. Siinkohal ei kõlba söögiks saiakesed ja Coca-Cola. Paremini mekivad ikka elus inimesed.

Ma ei hakka pikemalt jahuma, kust ja miks see liik õudustegelasi täpselt alguse sai ning ei hakka vaagima miks nad nii populaarsed on. Minu südames on on Zombidel alati soe koht olemas. Eriti just videomängudest rääkides. Resident Evil ..... Mmmmmmmmmmmmmm

Miskipärast pole ma seda saagat kunagi mänginud lähtudes kronoloogilisest järjekorrast. Pigem iga mängu võtnud, kui iseseisvat seiklust. Alustasin kunagi Resident Evil 2-st (psx, n64, pc), liikudes edasi RE 3 (psx), RE 1 (psx), RE Code Veronica (Dreamcast), RE 4 Outbreak (Wii). Lisasin iga nime järele ka platvormi, millel mängu läbisin. Mitte eputamiseks ei ole RE 2 järel märgitud 3 platvormi. See oli pikka aega lihstalt mu isiklik lemmik, kuni sain endale Nintendo Wii. Sealt võttis üle RE 4. Viimase läbimängimine läks ruttu. Mitte, et oleks liiga lihtne olnud, vaid pigem oli seda raske käest panna.
Juba teisest osast tuntud Leon S. Kennedy´l oli minu kiindumises kindaslti väga suur osa. Tõsine, asjalik ja kindlasti soliidne karakter. Võlub naisi ja sama ei jää kunagi pehmeks, kui jutt käib zombide nottimisest (tuues esile irooniat, RE 4 ei näita mängu käigus ühtegi nö. klassikalist zombiet). Ei hakkaks rohkem siinkohal sellest mängust rääkima vaid lubaks hoopis ise vaadata ja otsustada.

http://youtube.com/watch?v=76PHv5gCfvU

Praeguseks hetkeks olen (uuesti) käsile võtnud Resident Evil´i saaga esimese osa. Seekord siis Gamecube platvormil. Algu olin küll veidi kõhklev. Vana mäng uue pildiga? Kas see on ikka väärt asja uuesti üle vaatamiseks? On kindlasti. Gamecube versioon väärib igat sekundit, mis te sinna alla jätate. Kui võtta originaal RE ja tänaseks juba mitme aasta vanune mängu remake, siis erinevus on vägagi suur. Kui te veel ei ole RE seeriaga tuttav, siis ma ei kujuta ette, mis võiks olla parem sissejuhatus. Tõsi, mäng ei ole nii sujuva juhitavusega ja sihtimis omadustega nagu seda on RE viimane väljalase Wii platvormil, kuid see pole tegur, mis vähendaks mängitavust. Mina isiklikult loen seda plussiks, kui te juhtute antud teosega avama ust Resident Evil´i maailma. Hea ülevaade eelnevate mängude juhtimis-süsteemist. Sisse on toodud veidi uuendusi ja parandusi, aga üldjooned on samad.

Originaali ja remake´i graafikat ei ole mõtet hakata võrdlema ega selgitama välja kumb on parem või täiuslikum. Ilmselgelt hilisem tulija. Peame ikkagi meeles pidama valmimis aegu. (1996 originaal ja 2002 remake). Rottisin siia kiirelt võrdluseks pildid Wikipediast.

Igaljuhul on suutnud Gamecube versioon juba mitu korda mu juuksed püsti ehmatada ning õudus/horrori asutajana olen ma väga rahul. Peale klassikaliste zombide võib kohata veel marudaudis koeri, tapja taimi, silmadeta poolkehaga laipu ja .......... no ma ei hakka ju ometi avastamisrõõmu rikkuma. Tunnen uuesti siirast rõõmu, leides end diivanilt hirmuga püsti hüppamas või mõnda karjatust esile toomas. Häbeneda ei ole siin midagi. Mäng on tõesti väga sünge ja võib ka julgematel meestel võtta kananaha ihule. Garanteerin. Praegu on ajad läinud jälle kiiremaks ning mängimisele saab väga vähe kulutada, kuid püüan leida veel tükikesi vabast ajast, et RE uuesti läbi mängida.

Mis kuradi pärast ma selle sissekande tegin? Et Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida? Tegelikult küll. Zombied on huvitav žaanr. Isegi inimestele, kes ei mängi video mänge ja ei vaata filme. Frankenstaini koletis - võib leida paralleele zombidega. Minu kiindumus neisse on saanud alguse väga varases eas härra Georg Romero esimese filmiga "Night of The Living Dead". Kindlasti võtavad nad minu judinate tegitamise top 3-s endale kindla koha. Samas midagi on, mis nende juures paelub. Võibolla fakt, et kunagi algul olid nad täiesti tavalised inimesed? Nagu mina, kes ma seda siin kirjutan ja nagu sina, kes sa seda loed.

Kes ütles, et videomängudega ei saa naisi?

Nintendo Wiiga on naised garanteeritud.

Monday, March 3, 2008

Kõik hea lõpeb kunagi. Võibolla.

Proovin meenutada nii detailselt kui suudan. Midagi olen kindlasti unustanud ja mõned mälestused on ajaga enda iseloomu muutunud, aga ma usun, et sellest pole hullu midagi.

Peale oma esimese klassi läbimist aastal 1991 tulid meie perele külla sugulased Rootsist. Nagu tollel ajal kombeks toodi kaasa head ja paremat kraami, mida Eestis isegi tuletiku valgusel kätte ei saanud. Lisaks maiustustele ja muule pudi-padile oli kaasas ka kutse. Just just. Kutse suveks puhkama Rootsi. Nii umbes 2 nädalaks. Ma poleks saanud rõõmsam olla. Oodatu suvi jõudis kätte kiiremini kui ma oskasin oodata. Ja see mis toimus seal, ei kao mu elust ja mu mälust mitte kunagi. Suvi, rand, lained, suured mänguasjapoed, erinevad jäätised. Mida oskab väike poiss veel tahta. Nii ma vähemalt mõtlesin. Aga seal oli veel midagi, mille peale pidin ma ütlema, et: "Ei no mina näiteks polnud kuulnudki sellisest asjast"
Meie võõrustajate pereisa tuli ühel päeval koju mingi naljaka halli kastiga, mille nad olid tuttavatelt laenanud.
Minu esimene kokkupuude videomängudega. Mäletan seda aega selgesti. Rand, jäätis, mänguasjad jne. Kõik kaotasid kohe suure osa oma väärtusest ja jäid minujaoks tahaplaanile. Super Mario, Ice Climber, Zelda ja veel mõned teisedki võtsid suure osa minu edasisest Rootsis viibitud ajast. Super Mario oli oma olemuselt lihtne. Seda ei saanud aga väita Zelda kohta. (Arvesse tuleb võtta, et olin just sanud 8 aastaseks ning ei teadnud inglise keelest tuhkagi). Vanemad inimesed mängisid ees ja mina pidin nende läbitud teed ja käigud lihtsalt meelde jätma. Igaljuhul see oli kvaliteet aeg.
Siiski teadsin ma veel nendel esimestel päevadel nii nii vähe.
Läksin perega ühel päeval suvalisse Rootsi kaubanduskeskusesse. Ja mis ma oskan kosta. "Ei no mina polnud näiteks kuulnudki sellisest masinast". NES'i arcade masin, mille juurde võis vabalt lapsed jätta, et poes vabamalt ringi vaadata.

Sellest sai hetkega minu lemmik pood. Ja uskuge mind. See oli alles millegi suurema algus.
Continue?

Monday, February 18, 2008

Kas sa juba liiga vana ei ole selle jama jaoks?

Kindlasti mitte. Videmängud ei ole ainult laste ajaviide. Minujaoks on see pisike "link" minevikku. Link to the Past - milline iroonia. Midagi, mis lahutab meelt ja hoiab eemale juba varase keskea kriisi tekkimist.

Kangelaneminusees. Mida see täpsemalt võiks tähendada? Fakt on see, et valdav enamus meist ei lenda, et peata aega, ei purksa tuld, ei tunne võitluskunste jne. Videomängud on ideaalne variant, lasta enda seest välja see kangelane, kes tavaliselt peidus on. Kõik ju unistavad millestki, mida niisama lihtne käte saada ei ole. Ma ei räägi siinkohal reaalsuse taju ega mõistuse kaotamisest.

Toon oma näite.
Oled terve elu sõitnud autoga hommikul tööle ja õhtul koju. Hing aga ihaldab kihutamist. Palun väga. Mänu turg on laialt täis kõikvõimalikke võiduajamisi. Võtad õhtul sõbrad kampa ja kihutad nagu segane. Pole vahet kas ringrajal või tavalisel linnatänaval. Isegi kõrpsud ja õlled võib vabalt ligi haarata. OK. Tegu ei ole realsusega. Tegelikult sa juhid oma puldiga ainult infoühiukuid masinas, mis väljenduvad sinu teleka ekraanil pildina. Aga kas meil on üldse vahet? Bensiini raha hoiad kokku ja kiruse ületamise eest trahve ei saa. Kui adrenaliinst jääb puudu, siis osta parem telekas, hea helisüsteem, rooliratast simuleeriv kontroller ja viimane jupp mõtle juba ise juurde.

Kossuässadega nii naljalt palli viskma ei juhtu. Mart Poomile on vähesed saanud palli postide vahele lennutada. Miks siis lasta võimalust käest ja teha seda koduses keskkonnas. Eriti veel, kui sinuga samas võistkonnas on su head sõbrad.

Ma ei hakka isegi siinkohal rääkima sõdade võitmisest, maailma, isegi universumi päästmisest, armastusest ja vihkamisest. Hea videomäng on nagu interaktiivne juturaamat. Pole vahet kui vana sa oled. Ajaveetmiseks on tegu väga hea vahendiga. Mina loen end igaljuhul nüüdisaja sala kangelaseks (nagu Vabarna korra juhtus nimetama). Vahel õhtuti riputan oma argipäeva keebi nagisse ja võtan välja uhke ja särava, pikslitest koosneva kostüümi. Kangelane minu sees ei saa kunagi selle jama jaoks liiga vanaks.

Videomängude aasta pidulik avamine

Viimastel nädalatel on tekkinud väga palju vaba aega. Seda ei juhtu just tihti. Olen võimalust kasutanud ja veidikene videomängude maailmas elanud. Mu kaunikene nintendo DS (vanem versioon) võib uhkuseda tõdeda, et tema "Displei" on kogenud Yoshi islandi ja Metroid Fusioni läbimist. Siinkohal pean tänama Pez'i, kes lahkelt oma varandust mulle laenas. Kiitust väärib ka Nintendo laia kasutamis võimaluse poolest. DS'i omanikud saavad endale automaatselt ka GBA.

Yoshi island oli ammu juba teada tuntud nimi, nii et teadsin kindlalt, mis raja ma enda jalgade (loe näppude) alla võtan. Metroid - hoopis teine teema. Olin antud seeriaga tuttav, aga kuidagi see saaga jättis külmaks. Kui aus olla, siis võtsin Fusioni käsile ainult sellel põhjusel, et liiga palju vaba aega tahtis tungida argipäeva. Midagi ei ole kosta. Üllatus oli väga positiivne. Eelnevalt olin proovinud Nintendo DS'i enda jaoks mõeldud Metroidi, mis tundus pigem halb. Fusioniga oli aga teine lugu. Tänu sellele mängule kavatsen ka kindalsti Nintendo Wii Metroid 3'e läbi kõndida.

Tore on näha, et uuemad masinad ka oma vanemate juuri ei unusta, ning edukalt eelmise põlve mänge jooksutavad. Tänu Wiile on mul teleka kõrval põrandal nüüd lustikummut, mis avas ukse Gamecube'i maailma (eduliselt saab temaga ka filme vaadat, kui veidi neist kodupruli alla laadida). Pean nentima, et minu "hardcore geimeri" ajad on möödas. Ei viitsi enam mööda lõputuid tunneleid ja koridore järgmist vastast otsida, keda automaadiga maha nottida. Palju toredam on hoopiski veetleva neiuga Mario Karti Double Dahs'i seltsis aega veeta. Jah. Mario Kart. Seekõlab päris memmekas, ma tean. Kuid muretsemiseks pole veel põhjust. Verejänu kustutan ma Resident Evil'i ja Manhunt 2-ga.

Soetamist ootab järjekorras vist GuitarHero 3. Pole veel päris kindel millal, aga see aeg kindlasti tuleb. Sellest tuleb hea aasta. Tunnen seda...

Tehtud

Tänapäeval oled sa juba veidrik, kui sul ei ole netis kohta, kuhu muljeid, tundeid ja mälestusi talletada. Tehtud.