Mu sõber Oliver (Paranoiadisco filmikirjanik) ei saa pahatihit minust ja mu tõekspidamistest aru. Miks muusika peab olema hea saundiga ja üleprodutseeritud? Miks suurkorporatsioonid mängude tootmise juurde on niipalju reegleid toonud? Miks ma meeste õlut ei joo? Ja mis kuradi pärast ma olen nõus iga aasta maksma umbes 600 krooni, et oma Xbox 360-ga interneti sees mängida? Vot sellest viimasest küsimusest alustamegi. Jagatud rõõm on topelt rõõm või midagi ning jagatud mängukogemus on seega topelt kogemus.
KANGELANE MINU SEES
Sunday, August 30, 2009
Monday, August 24, 2009
Sõbrad Jaapanist
Mul näiteks ei ole ühtegi. Vahet pole. Kunagi oli Sega Dreamcast ja seal oli mäng nimega Jet Set Radio. Vot see oli cool. Mägnust sai kiiresti mu uus Jaapani sõber. Sõitsid uiskudega mööda linna ja tegid seina peale gräffi. Ma mäletan, et lugesin sellest aastaid tagasi kusagilt rula ajakirjast ning panin kohustuslike mängude nimekirja. See oli midagi retsi. Igaljuhul et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest (noh nagu Agu Sihvka).Dreamcast ei tohiks olla vist ühelegi videomängu huvilisele võõras nimi. Kui aga enne pole konsoolidega palju kokku puutunud ning ei tea ajalugu, siis püüan kiirelt anda ülevaate.
Aasta 1998, koht Jaapan. Sega on eelnevalt teinud oma Megadrivele juba 2 upgrade vidinat. 32 x ning Sega CD. Mõlemad kukkusid kahjuks läbi. Mitte et toode oleks tingimata halb olnud aga mängude pagas oli kohutavalt napp ning inimesed ei läinud kallite upgrade'dega kaasa. Küsime endalt nüüd et paljudel meie tuttavatel oli kodus sega Megadrive? Noh mõnel ikka oli. Olen isegi näinud oma silmaga. Aga paljudel tuttavatel oli kodus Sega Saturn? 1-5 eestlast. Ma ei tee praegu nalja. Mis siis Sega teeb. Saturn on selline OK konsool. Tal olid võibolla omad vead. Samas on tal väga hea controller. Üks parimaid Resident Evili mänge. Mine tea, mis oleks saanud, kui Saturni oleks veel hoitud elus. Ometi otsustab Sega tulla välja järgmise konsooliga, Dreamcast.
Meeles tuleb nüüd pidada seda (vaadake Sega CD, 32 X ja Saturni sünniaastaid):
- Sega Mega Drive (1988) / Sega Genesis (1989, üksnes Põhja-Ameerikas)
- Sega CD (1992)
- Sega 32X (Sega Genesis 32X või Sega Mega Drive 32X või Sega Super 32X) (1994)
- Sega Saturn (1994)
- Sega Dreamcast (1998)
Meil on 6 aastat ning juba 2 upgrade'i ning 2 konsooli. Backwards compatibility'st ei ole haisugi. See tähendab siis, et uute masinatega juba varasemalt soetatud mänge kasutada ei saa. Liiga palju vidinaid liiga lühikese aja sees. Inimesed on juba oma usalduse kaotanud. Konsool põrub läbi. Siinkohal lingin video, et mitte kirjutada juttu, mis on läbi aegade juba üle ja üle keerutatud.
Sega Dreamcastist ma rohkem ei räägi. Küll aga Jet Set Radio mängust. Ma olin nooremana tulihingeline rulamees. Uisud olid nagu häbimärk, mida osad "rumalamad" inimesed enda jalgade küljes kandsid. Seepärast mõtlesingi pikalt et kas see toode ikka saab hea olla. Jumal tänatud, et sain üle oma hirmust ja proovisin läbi aegade ühte mulle meeldejäänumat mängu.
Alguses on "geimplei" veits raske. Paljud meist ikka puldig
a uisumeest enne juhtinud on?
Aga ei tasu lasta end hirmutada. Umbes poole tunniga on asi käpas. Suudad isegi tagurpidi "kruisida" mööda linna. Gräffiti tegemint on nii öelda "Simon says" süsteemiga. Ekraanile tekib ikoon, mis näitab kujundeid thumbstickiga (kangikesega) järgi tegemiseks.
Menüüs on lausa valida võimalus endale kasvõi ise pildid valmis joonistada. Saad mängus kirjutada seina peale näiteks "xSullx on loll". Kõlab lapsik, aga tegelt on fun.
Mäng üldises plaanis ei ole väga raske, aga vean kihla, et mõnda levelit peab ikka paar korda nokitsema, enne kui õnnestub. Pärist labaselt lihtsaks just mängijale asju tehtud ei ole. Nagu päris eluski on ka Jet Set Radio linnas (Tokio-To) seinade sodimine rangelt keelatud. Politsei võtab sulle pea igal võimaluse sappa ning kasutab koeri, tulirelvi ning isegi koptereid. Sweetness.
Mängu alustad sa ühe tegelasega. "Stoori" kulgedes hakkavad hõumid sõna otseses mõttes sulle aknataha ilmuma ning saad valida, kas lased neil oma gängiga liituda.
Mängus on 2 suuremat eesmärki, mis vajavad täitmist. Kõigepealt muidugi klassikaline terroitooriumi märgistamine enda gängile omaste piltidega. Tesisek tuleb teil lõpuks leida maagiline vinüülplaat, mille abil saab.... jajahh ... seda peate ise juba mängides välja selgitama.
Suur boonus on mägnu soundtrack. Leidsin terve posu uut ja huvitavat muusikat. Pop pungist ja Rob Zombiest kuni päris veidrda diskoni välja. Mulje oli nii hea, et tõmbasin ka soundtracki alla.
Kui kodus on juba Sega Dreamcast olemas, siis olete selle konsooli "awesomenessiga" kindlasti tuttav ning JSR on lihtsalt mäng, mis tuleks üle vaadata. Kui ei, siis tasub see isend kusagilt odavast netipoest ära noppida. JSR ei ole ainuke mäng tema kustumatust kullafondist.
Sega Dreamcastist ma rohkem ei räägi. Küll aga Jet Set Radio mängust. Ma olin nooremana tulihingeline rulamees. Uisud olid nagu häbimärk, mida osad "rumalamad" inimesed enda jalgade küljes kandsid. Seepärast mõtlesingi pikalt et kas see toode ikka saab hea olla. Jumal tänatud, et sain üle oma hirmust ja proovisin läbi aegade ühte mulle meeldejäänumat mängu.
Alguses on "geimplei" veits raske. Paljud meist ikka puldig
a uisumeest enne juhtinud on?Aga ei tasu lasta end hirmutada. Umbes poole tunniga on asi käpas. Suudad isegi tagurpidi "kruisida" mööda linna. Gräffiti tegemint on nii öelda "Simon says" süsteemiga. Ekraanile tekib ikoon, mis näitab kujundeid thumbstickiga (kangikesega) järgi tegemiseks.
Menüüs on lausa valida võimalus endale kasvõi ise pildid valmis joonistada. Saad mängus kirjutada seina peale näiteks "xSullx on loll". Kõlab lapsik, aga tegelt on fun.
Mäng üldises plaanis ei ole väga raske, aga vean kihla, et mõnda levelit peab ikka paar korda nokitsema, enne kui õnnestub. Pärist labaselt lihtsaks just mängijale asju tehtud ei ole. Nagu päris eluski on ka Jet Set Radio linnas (Tokio-To) seinade sodimine rangelt keelatud. Politsei võtab sulle pea igal võimaluse sappa ning kasutab koeri, tulirelvi ning isegi koptereid. Sweetness.
Mängu alustad sa ühe tegelasega. "Stoori" kulgedes hakkavad hõumid sõna otseses mõttes sulle aknataha ilmuma ning saad valida, kas lased neil oma gängiga liituda.
Mängus on 2 suuremat eesmärki, mis vajavad täitmist. Kõigepealt muidugi klassikaline terroitooriumi märgistamine enda gängile omaste piltidega. Tesisek tuleb teil lõpuks leida maagiline vinüülplaat, mille abil saab.... jajahh ... seda peate ise juba mängides välja selgitama.
Suur boonus on mägnu soundtrack. Leidsin terve posu uut ja huvitavat muusikat. Pop pungist ja Rob Zombiest kuni päris veidrda diskoni välja. Mulje oli nii hea, et tõmbasin ka soundtracki alla.
Kui kodus on juba Sega Dreamcast olemas, siis olete selle konsooli "awesomenessiga" kindlasti tuttav ning JSR on lihtsalt mäng, mis tuleks üle vaadata. Kui ei, siis tasub see isend kusagilt odavast netipoest ära noppida. JSR ei ole ainuke mäng tema kustumatust kullafondist.
Subscribe to:
Posts (Atom)