Kui te nüüd arvate, et ma olen ikka lootusetult ajast maas, siis te eksite. Selle sissekande mõte on pigem rääkida aegumatust klassikast, mis võib olla mõne inimese jaoks täielik teadmatus. Palju mänge on omal ajal kiidusõnu saanud ning siis ikkagi ajaloo hämarustesse vajunud. See millest ma nüüd juttu teen, on kindlasti üks nimi, mida võib ilma igasuguse häbita tänapäevalgi soojalt soovitada.
Tahan ajas veidi tagasi liikuda ja tuua välja sellise klassiku, nagu seda on "Broken Sword - Shadow of the Templars". Mis veidi tagasi, tegelt ikka sitaks tagasi. Aast
a oli siis 1996. Mitte, et ihaldan ülejäänud seeria osad maha teha. Kohe järgmisel aastal ilmus mängule järg "Broken Sword - The smoking mirror." Võsuke oli vähemalt samahea, kui esimene osa. Kolmas ja neljas kasvandik sellest perekonnast enam minujaoks (rõhk sõnal minujaoks) kuidagi ei hiilanud. Graafikaliselt oli tehtud hüpe kahemõõtmelisest maailmast uuemasse ja tänapäevasemasse 3d reaalsusesse. Lisandusid uued liikumis võimalused ronimise ja turnimise näol. Ometi puudus see teatud konks, koos söödaga, et kohe alla neelata ja siis sinna kinni jääda. Georg ise ka ei tea veel mis
teda ees ootab.
Ma ei tahaks tegelikult mängu sisust väga palju rääkida, kuna kardan, et minu ülevaade oleks vast liiga pealiskaudne
. Mängu "Stoori" on keskmiselt keerukas, kuid samas ülekeskmise lihtne jälgida ning sammu pidada. Väga lühidalt... Peategelane on Georg Stobbart. Ameeriklane, kes on veetmas oma puhkust Euroopas, täpsemalt Pariisis. Ok püüdke nüüd mitte valesti aru saada. Tema hädad saavad alguse sellest hetkest, kui kouni kostüümis mees laseb õhku kohviku, mille väliterassil Georg parasjagu lõunatamas on. Tundub kummaline? Uskuge mind, seda ta ka on. Siit saab alguse tohutu sasipundar küsimustest ja mõistatustest, mis kõik ootavad lahtimurdmist. Mängu lisandub hulk uusi tundmatuid tegelasi ning üsna pea saab Georg aru, et ta on end sisse mässinud palju suuremasse jamase, kui lihtsalt kohvikule tehtud pommirünnak. Mängust ei puudu loomulikult ka vastassugupool, peategelasele silmailu ning abiväge pakkumast.Nicole (loodan et keegi ei
pahanda kui lahterdan
ta Sidekick)
Broken Sword'i puhul on tegu klassikalse Point and Click tüüpi seiklusega. See tähendab siis pane hiirega kursor peale ja vajuta. Nii lihtne see mäng ongi. Olemuselt ma mõtlen. Sa juhid oma tegelast hiire vajutustega mööda ekraani ringi ning otsid kõikvõimalikke juhtnööre, lahendad mõistatusi ja räägid inimestega. Nagu Adventure tüüpi mängudele omane on sul loomulikult üüratud taskud. Samaaegselt mahutad endaga vabalt kaasa näiteks labida ning vooliku, kui selleks peaks vajadus tekkima. Mängu juhtmõte on vahetuskaubandus. Vii küpsistega tegelasele piima joomiseks ja ta jagab sinuga oma küpsiseid. Raskem osa on piima leidmine ja vahel isegi välja nuputamine, et piim on just see õige jook mida külakostiks kaasa võtta. Muidu siiski lihtne ning haaratav paari hetkega.
Siin segaduses ei saa ju ööd ega mütsi aru
Graafiliselt on tegu laias laastus multifilmiga. Lihtne 2d oma täies headuses, detailne ja kaunis. Võibolla saaks nuriseda mängus kohati esinevas liigses kirevuses. Mõnel veidra värvilahendusega ekraanil on vägagi raske leida uksevõtit, mis on peidetud näiteks vaibaserva alla.
Huvitav, kas mul seda kassi võib vaja minna?
Kokkuvõtteks nostalgiliselt ilusa graafikaga, aegumatu, vaimuka dialoogiga ja kaasakiskuva stooriga mäng. Kohati võibolla tuleb võtta pikemaid mõttepause, sest mõistus ei tööta alati nii, nagu mängutegijad seda võibola sooviksid. Samas ega mäng ei ole ju seepärast halb, et on vahepeal raske? Aju ongi vaja igapäevaselt natukene treenida.
Tubli oled, Jänn! Hea mäng tõesti...
ReplyDelete