Ma tean. Ma pean uskuma.

Ei no kui räppivad koerad usuvad, siis usun mina ka. Ma usun, et „PaRappa the Rapperi“ toomine PSP platvormile oli Sony poolt igati tänuväärt lüke. Kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta. Meenub selgesti, kuidas väiksena nägin TV3-st saadet nimega „Küberruum“. Seal sain ma esimest korda näha ja kuulda PaRappat – räppivat koera. Paljud võib-olla teist ei olnud kuulnudki sellisest asjast. Kas vastab tõele? Proovime, siis natuke möödunut meenutada ja seda ka tänapäeva tuua.

Masaya Matsuura ja kompanii NanaOn-Sha on vastutavad selle eest, et koerad videomängudes üldse riimima hakkasid. 1996-ndal aastal Jaapanis ning järgnevatel aastatel kohe nii Ameerikas kui ka Euroopas. (Vastavalt siis 1997 ja 1998)

Jaapanis lõi see krants väga lennukalt läbi. Aasta peale ilmumist tõusis „PaRappa the Rapper“ oma müüginumbritega seitsmendale kohale. ’99 järgnesid anime seeriad, aktsioonifiguurid, piltidega tassid ning lõpuks 2002 ka „PaRappa the Rapper 2“. Mängu skeem sai lausa nii head vastukaja, et sama firma tõi turule ka „Um Jammer Lammy“. Kõrvad nüüd lahti kõik „Kitarri Kangelased“. Seal saab näha lammast, kes mängib elektrikitarri. Kui „Guitar Hero“ on meele järgi, siis „Um Jammer Lammy“ tasuks ka üle vaadata.

Parappa on üks esimesi tõeliselt kuulsaid rütmi mänge. Arvuti näitab sulle kombinatsioonide mustrit ja sina pead muusika rütmis suutma puldil õigeid nuppe vajutada. Kujutage ette, et mängite „Guitar Herot“ tavalise puldiga. Ainuke vahe oli see, et PaRappa tulistas iga vajutamisega välja sõnu.

Lood on lustlikud. Neid on vähe, aga nad on lustlikud. Kokku 6 muusikapala kaasa räppimiseks. Kõik on omavahel seotud, kas nüüd just asjaliku, aga vahva stooriga. Siinkohal ei hakka ma sisust rohkem rääkima. Mainin ainult ära, et tegu on tüüpilise looga. Poiss tahab meeldida tüdrukule ning see toob endaga kaasa kõikvõimalikke sekeldusi.

Graafika pool teeb asja nauditavaks. Seda ei saa kirjeldada vaid peab ise kogema. Tegelasi on küllaga ning teisel läbimängimisel võib märgata detaile, mis alguses ehk märkamata jäid.

Raskustase on täpselt kuhugi keskele. Pusimist nagu natuke on, aga mitte liialt, et tüütavaks muutuda. Kahtlen sügavalt, et keegi antuid lugusid varem kuulnud on. Kõik palad, mis mängus kõlavad, said komponeeritud just PaRappa seikluste jaoks.

Miks just PSP variant? Vast kättesaadavuse pärast. Kellel meist veel see vana PSX kodus vedelemas on? Vist mitte väga paljudel inimestel? Mängud on iseenesest täiesti identset. Nii vana PSX variant, kui ka uus PSP oma. See tekitab õhku küsimuse, kas oleks võinud äkki natukene rohkem vaeva näha? Kunagi üheksakümnendate keskel olid rütmi mängud alles uus asi ja PaRappast sai suur hit, aga praegu on ju teised ajad. PSP variandil on muidugi lisas „Download add-on songs“ variant, aga seda ei ole mina veel tööle saanud. Vahest on viga liiga pisikeses ajus või jumal teab millest, aga ma ei virise. Originaalsed 6 lugu on tänaseni naudingut pakkuvad. Samas PSP vajab enda ja televiisori vahele kõigest ühte jupikest kaablit ja juba saate nautida sama mängu ka suuremal ekraanil.

Kuidas ma selle kõik nüüd kokku võtan? Plussid miinused?

1. Lugusid on vähe –

2. Mäng on lühike –

3. PSP „Download songs“ leht on rivist väljas olnud alates esimeset päevast –

4. Unlockable featureid või tegelasi mängus ei ole –

1. Tegelased on lahedad +

2. Lood on toredad ja kaasahaaravad +

3. Stoori on päris vaimukas +

4. Graafika annab asjale väga omapärase nurga +

5. Esimeses levelis räpivad koar ja sibul +

6. See mäng jäi kohe silma, kui ma Küberruumis selle tutvustust nägin (eraldus massist) +