WW2 shootereid on tulnud oma tipp ajal kui seeni pärast vihma. Medal Of Honor, Call Of Duty, Hidden & Dangerous ning Brothers In Arms oleksid vast tuntumad seeriad. Ja muidugi ka veel iga suguseid üksikuid mänge ja odavaid budget eelarvega hakatisi. Lisaks rääkimata toodetest, mis on muudest mängu žanritest. Nüüd on Teise maailmasõja mälestused natukene madalamale vajunud, ning, et midagi head teha peab tõesti seda hästi tegema.
Teise maailmasõja tulistamisest rääkides, on minule olnud kuidagi meele pärasem Brothers In Arms’i seeria, mis praeguseks on tulnud välja kolme mänguga. Esimene osa oli Brothers In Arms: Road To Hill 30, siis tuli selle mängu iseseisev expansion Brothers In Arms: Earned In Blood ning eelmise aasta septembri kuus jõudsid nad ametlikult uude generatsiooni Brothers In Arms: Hell’s Highway’ga.
Hiljaaegu sai siis soetatud viimane BiA seeria üllitis Xbox360 peale. Kahjuks pidin ootama, kuni mängul tuli allahindlus, et seda soetada. Seega pole just kõige värskema mängu arvustusega siin tegemist. Kuid õnneks avastasin enesele uuesti BiA seeria ning kui mäng läbi tehtud jooksin otsima Road To Hill 30 karpi, et see enda läpakale peale virutada ning kogu mängu uuesti nautida saaks. Seega garanteeritud pre-order järgmisele Brothers In Arms mängule, kui Gearbox Software seda valmistada sooviks.
Miks siis just need vennad: BiA on tähelepanu saavutanud oma autentsuse kohapealt. Kõik levelid/missioonid on ülesehitatud päris 2. Maailmasõja ajal toimunud operatsioonide järgi ning on võetud sõja aero- ja luurefotosid, et levelid ja nendes paiknevad objektid oleksid võimalikult täpselt nii, nagu nad olid seda sellel ajal kui vastavat missiooni läbi viidi. Samuti on mõned tegelased päris USA sõjaväes teeninud isikud, nt. Lieutenant Colonel Robert G. Cole ning Lieutenant General Robert Frederick Sink.
Gameplay kohapealt on rõhku pandud taktikale. Vastaseid peab flankima, et neid edukalt lüüa. Ehk, et „Grab them by the nose and kick them in the ass.“ - General George Patton. Ning kindlasti on seeria üks reaalsematest WW2 shooteritest.
Stoori: Jutt jälgib Staff Sergeant Matthew Baker’it ja tema meeskonda nagu see oli ka Road To Hill 30’s. Mäng keerleb ümber operatsiooni Market Garden, mis on tuntud kui suurim airborne operatsioon Teises maailmasõjas. Mängus endas seda otseselt tunda kahjuks ei saa, va. siis kui näed horisondil langemas sadu langevarjureid. Kogu Hell’s Highway tegevus toimub siiski kindlalt kahe jalaga maapeal. Üks vähestest probleemidest, mis siin mängus leidsin on see, et kui mängija pole tuttav varasemate BiA seeria mängude stooriga, siis võib olla raskusi kogu kompoti aru saamisega. Mitte just faktilises, ajaloolises ja „Milleks ma neid sakslasi lasen?“ mõttes. Vaid hoopiski sinu ja sinu kaaslaste suhete ja arutluste mõttes. Enamasti lahatakse probleeme ja situatsioone, mis olid juhtunud varasemates mängu osades.
Mäng koosneb kümnest peatükist (chapter’ist). Ning kolmest keskmise raskusastmega läbimine oli kohati täitsa pinget pakkuv. (Jan ära naera! Mul polnd alguses mäng nii käpas ja konsooli shooteritel ja minul ei ole veel päris soojad suhted. See pärast saingi tihti kuule...). Kui teed kas kõige kergema või, keskmise raskustasemega mängu läbi avaneb Authentic Level. Mida pole veel jõudnud proovida, kuid kui see valmis kritseldatud saab kindlasti proovitud.
Geimplei: Tulistada saab. Täpsemalt? Tulistada saab Natsionalistliku Saksamaa sõdureid <--väga poliitiliselt korrektne... 
No mida te veel WW2 shooterist tahate?
Fain! Alati on kaasas kaks suuremat relva, üks käsirelv ning mõned granaadid. Kui soovid mingit uut, paremat, sakslikumat relva maast üles korjata pead ühe enda kahest relvast maha jätma. Samuti saad mehi käsutada ning tiimikaaslaste AI on küllalt tark, et nad saaksid ise aru, kuhu nad saavad ilusti varjuda ning, millised need sakslased on, kelle pihta tulistama peab. Alguses on ainult üks tiim, kuid viimases chapter’is on kolm. Erinevaid tiime on kokku neli. Varasemate BiA mängijatele tuntud Fire Team (vastatele surve peale panemiseks) ning Assault Team (vastaste otseseks ründamiseks). Kuid juurde on lisatud MG Team (tõhusam surve täna Browning M1919 Machine Gun’ile – fuck yeah!) ning ka Bazooka Team (saab lasta juppideks erinevaid jubinaid, mille taha sakslaste meeldib varjuda – liivakottidest bunkrid, ning erinevad puidust takistused – tünnid, aiad, kastid jne – veel suurem fuck yeah!). On ka paar missiooni, mida saad täita kui tanki juhina, kes ei ole Matt Baker. Sellegi poolest saab ka seal tulistada ja asju õhku lasta – rõõmustagem!
Muidugi ei puudu ka tänapäeval igast endast lugupidavast mängust korralik cover system. Ka siin töötab see ilusti. Kuid osaliselt tekitas see minus ime pisikese konflikti. Kogu mäng on FPS – läbi Matt baker’i silmade. Kuid kui varjuda seina või heinapalli taha, liigub kaamera välja TPS mängu moodi. Ehk, et sa näed palju, palju rohkem. Arvestades BiA seeria reaalsust ja autentsust oleks palju huvitavam ehk olnd kui nad oleks kuidagi FPS’is lahendanud selle cover süsteemi ja selle tagant piilumise. Kuid siiski on see väga, väga väike asi, ning selline arvamus tekkis tänu teiste WW2 buffidele BiA foorumites.
Samuti uus lisa võrreldes vanadega on Aciton cam. Kui tuleb sul mingi täpne headshot (mis on päris brutaalselt verised) või nt. tänu granaadile või bazookale lendavad vastased ilusasti õhku, siis zoomib kaamera sinna kohta ning näitab sinu käte töö tulemust aegluubis. Kohati eemaldab see sind kogu actionist, kui on väga pingelised situatsioonid, kuid siiski päris tore lisa.
Multiplayer on kah. Pole seda jõudnud kahjuks proovida kuna enamus aja ei leidnud eriti mänge, kus seda proovida. Nii palju võin ütelda, et see pole vanade Brothers In Arms’ide stiilis, kus said ise samuti enda AI mehi käsutada. Vaid iga üks on enda eest. Mis kahjuks ei ole kõige rõõmustavam uudis BiA fännidele. Multiplayer Road To Hill 30’s ja Earned In Blood’is oli väga, väga hea. Loodame, et Gearbox Software õppis vigadest ning ei tee seda viga uuesti.
Pikaks kisub raisk...: Peab lõpetama selle nonsenssi. Minule kui Teise maailmasõja mängude, filmide ja muude meediumite lembelisele inimesele meeldis Brothers In Arms: Hell’s Highway väga. Hakkas kohe kahju, et ei ostnud mängu esimesel võimalusel. Stoori on hea, mäng üldiselt on igati hea. Stoori jäi nö. jätku võimalikuks, mis on alati hea. Ma väga loodan, et Gearbox lõpetab Matthew Baker’i loo ning saab auga lõpetada Brothers In Arms’i seeria.
No comments:
Post a Comment