Räägime tunne(li)test

Ma pole kunagi päris täpselt mõistnud, miks eneseteadlik hirmutamine nii paeluv on?  Õudusjutud, filmid ja mängud on just see sisend, mis meil seda teha võimaldab. Kas meie igapäevastest hirmudest ja kartustest on veel vähe? Hea sõbra ja kaasmänguri soovitusel pöörasin oma tähelepanu Dmitry A. Glukhovsky, „Metro 2033“ nimelisele, novellile ning videomängule.  „Metro 2033“ kõditab meie hirmulihaseid mõtte ja ettekujutusega: "Milline oleks elu peale tuumakatastroofi?“ Aimate juba isegi, et midagi ilusat seal ei ole. 

Esmapilgul tavalise tulistamismängu koore all on peidus vägagi kaasahaarav lugu. Kiita võib ka mängu kontrollimise skeemi ja füüsikamootorit. Mängu tegevus leiab aset tuumakatastroofi järgsel Venemaal. Tuumaõuduse üleelanud inimesed on kogunenud maaalustesse metroodesse, et kaitsta end mutantide, üleloomulike jõudude ning muude ohtude eest. Kasutades väljendit „muud ohud“, pean ma tegelikult silmas teisi inimesi. Nendeks on „Metro2033“' natsid, fašistid või bandiidid. Häbiugu on see, et isegi peale nii kolossaalset katastroofi, ei suuda inimesed end ühe lipu alla koondada.

Mutandid on mõnda aega juba maapinnal ringi märatsenud ning tüdinenud sellest. Nüüd tahavad nad oma tegevusala laiendada ka maaalustesse käikudesse, jättes kahe silma vahele fakti, et tegu on inimeste koduga. Aeg on anda otsustav vastulöök. Mängu peategelane on kahekümne aastane noormees, nimega Artyom (loe: Artjom). Viimasel ei jää muud üle, kui midagi ette võtta ning vahendeid valimata enda kodutunneleid kaitsta. Eesmärgi poole püüeldes kohtab Artyom oma teel väga palju erinevaid ja omapäraseid isiksusi. Mõned  neist on üllad ja siirad, teised jällegi ainult omakasu peal väljas.

Olulist vahet ei ole, kelle tehislik intellekt sulle paariliseks/paarilisteks määrab. „Metro 2033“ suureks plussiks on see, et sinu kaaslastest on siiski rohkem kasu kui kahju. Selle asemel, et arutu kahurilihana otse lahingusse tormata, suudavad nad oma laske kontrollida ning tihti ka sinu nahka päästa. Kahjuks ei saa sama rääkida vastaste kohta. Arvuti poolt juhitud vaenlased käituvad kohati veidralt ja ebastrateegiliselt. Madal tehislik intellekt omakorda langetab nende võitlustaset ning vastupanuvõimet.

„Metro 2033“ on ülesehitatud väheste eelrenderdatud videolõikudega (loe: cutscenedega). Peatükkide vahelised videod jätavad peaaegu alati mängijale alles kontrolli oma tegelase üle. See tekitab tunde nagu sa tõesti ise elaksid kogu Artyomi raske rännaku läbi. Muidugi vahel võib seetõttu kahjuks tähtsates kohtades ka midagi nägemata jääda. Samal ajal, kui sinu kaaslased sulle teed juhatavad, oled sina parasjagu kusagil maailma teises otsas hoopis laskemoona otsimas. Mitmel korral peab Artyom liikuma ka maa pealispinnal. Suurem osakaal jääb aga maa pealispinna all toimuvale tegevusele. Midagi pole teha, mängu nimes on ju sõna metroo sees. Kui Teile meeldivad pigem avatud maailmaga, värvilised ja kirevad laskmismängud, siis ei pruugi lineaarne „ Metro 2033“ maailm just Teie jaoks parim valik olla.

Katastroofist tingituna on teatud piirkondades kohustuslik gaasimaski kandmine. Vastasel juhul meie kangelase nägemine algul halveneb ning peale seda lakkab ka tema südametöö. Levelit tuleb „checkpoint“'ist uuesti alustada. Lisaks gaasimaskile tutvustab „Metro 2033“ meile väga mitmekesist relvade ja muude vahendite arsenali, mida naljalt laskmismängudes ei kohta. Lisaks enimlevinud, püssirohul põhineva laskemoonaga relvadele, on võimalik kasutada ka hüdraulika mehhanismil töötavaid laskevahendeid.

Vaatamata mängu kaasahaaravale loole, atmosfääriga sobivale helipildile ja väga detailsele levelidisainile suudavad elamust rikkuda kohati esinevad glitchid (loe: programmeerimisvead). Ilma põhjuseta võib Artyom jääda trepile, uksepiida taha, kapi ette või jumal teab kuhu kinni ja muutuda juhitamatuks. Sama võib juhtuda ka vastastega. Relvad võivad põranda sisse kukkuda, teatud uksed ei pruugi avaneda jne. Mäng oleks justkui pisikesest lõppviimistlusest ilma jäänud. Kuidas eelmainitud vigu parandada? Üks võimalus muidugi on. Valige hetk, kui olete ihuüksi kodus. Oodake kui õues pimedaks läheb, kustutage toas tuled, keerake heli keskmisest valjema peale ja laske „Metro2033“ maailmal end oma võimusesse võtta. Pisivigu ei pane enam justkui tähelegi. Kohustuslik on muidugi vähemalt korra ka mäng kontroll-menüüst originaal keelde (venekeel) muuta ja inglisekeelsete subtiitritega läbi mängida.