Oled sa pime(dus)

Alguses ei olnud maailmas mitte midagi. Sõna otseses mõttes, ainult tühjus ja Pimedus. Ütleme nii, et Pimedusele see meeldis. Asjad läksid halvaks alles siis, kui Jumal otsustas, et paneme tuled põlema ning lõi päikesed, tähed, planeedid, inimesed jne. Võite ette kujutada, kui maruvihane Pimedus oli. Sealt alates on ta endale jahtinud erinevaid peremeesorganisme. Võimukaid ja sõjakaid inimesi, keda enda äranägemist mööda kasutada. Pimeduse lemmik nipiks on tekitada illusioon, et ta pealtnäha kuuletub oma ohvrile. Tegelikult on aga asjalood vastupidi. Umbes selliste sõnadega, võtab üks mängu tegelastest - Johnny Powell “Darknessi” ajaloo kokku. Olles varem Pimedusega silmitsi seisnud on tema kirjeldus muidugi mõnevõrra värvikam.

 

Kõik, kes Te pole tuttavad mängu esimese osaga või samanimelise koomiksiga, ärge muretsege. „Darkness 2“ viib Teid asjadega suurepäraselt kurssi. Mängu peategelaseks on maffiapere pealik Jackie Estacado. Juba mitmeid sugupõlvi on Pimedus tema suguvõsa mehi enda kandjana kasutanud. Peale oma tüdruksõbra mõrva nägemist on Jackie pingutanud, et Pimedust vaos hoida ning vaigistada. Silmapiirile on aga ilmunud nn. „Vennaskond“, kes peab Pimedust enda pärandiks ning tahab selle iga hinnaga Jackie seest kätte saada. Neil on paremad plaanid, kuidas antud jõudu enda huvides ära kasutada. Ilmselgelt mitte üllastel eesmärkidel. Mängijat ootab ees mitmeid tunde tulevahetust, südamete välja kiskumist ja üleüldist verist rappimistööd. Seda kõike „esimese persooni vaatevinklist“. *(läbi oma silmade, first person shooter stiilis).

Pimedus ei tee Jackiet mitte ainult tugevamaks vaid lisab talle ka võimsad kombitsad, suurte kihvadega deemonipead ning ühe pentsiku käsilase. Mängu kulgedes on võimalik Jackiel Pimeduse võimeid arendada ning tugevamaks muuta. Vastaseid saab alistada kahel viisil. Lihtsalt tavaliste tulirelvadega kõmmutades või kasutades oma Pimeduse jõude. Viimased muudavad mängu palju mitmekesisemaks ning jagavad ka oskuste arendamiseks vaja minevaid punkte palju lahkemalt. „Darkness 2“ on lahingute pidamise tarbeks andnud mängijale võimaluse kasutada ära peaaegu kõike kaartidel leiduvat. Jackie võib oma deemoni kombitsatega kurjurite suunas loopida toole, laudu, liiklusmärke, autouksi jne. Kurikaeltest võib ka niisama kinni napsata ning neid teise ilma lennutada. Võimalused pole muidugi lõputud, kuid annavad „Darkness 2“le suure eelise tavapäraselt teadaolevate tulistamismängude ees.

Võrreldes mängu esimese osaga on „Darkness 2“e maailm palju kitsam ja lineaarsem. Õigelt rajalt eksida on peaaegu võimatu ning sellega seoses ei saa ka naasta tagasi juba külastatud kohtadesse. Vastasteks on mängus läbivalt erinevad „Vennaskonna“ liikmed ehk siis inimesed. Graafiliselt meenutab „Darkness 2“ koomiksit. Seda loomulikult heas mõttes. Kirevad värvid ja justkui pildiraamatust maalitud tegelased ja kohad. Mitmikmängija võimalus on samuti olemas. See tutvustab meile nelja uut tegelast, kes mängivad keskmiselt olulist rolli põhilooga paralleelselt toimuva kõrval. Võrgumängu tegelaste võimed on samuti arendatavad. Levelite läbimine ning vastaste alistamine on ehitatud üles mängijate koostööle. Kõiki nn. lisa osi saab ka üksinda mängida, kuid see võib tekitada frustratsiooni oma keerukuse tõttu. Neljakesi mängides tundub aga mäng kohati natukene liiga lihtne. Netipõhise mängu „stoori“ on kahjuks võrreldes põhi looga, nõrk ning pealiskaudne. Samuti esineb netimängus omajagu programmeerimise vigu, mis üleüldist elamust võivad rikkuda.

Aasta mängu tiitlit ei julge hetkel „Darkness 2“le lubada, aga tulistamismängude austajal võiks see toode riiulil olla.