Treasure Chest of Gaming – Künname terviseks!

Kui sõpradega on igav, on häid mänge koos alati tore mängida. Mis aga tihti peale on veel toredam, on see kui proovida sõpradega halbu mänge. Tõsi see rõõm võib osutuda üürikeseks, kuna halba nalja saab ainult nii palju nautida, kuni see lõpuks ikka päris retarded’iks ära kisub.

Halbu mänge on palju, kohe üllatavalt palju. Nende kvaliteet võib osutuda mõndadele lausa kultuurišokiks. Just nii juhtus sõber Janiga, kui näitasin talle oma viimast avastust – John Deere: Drive Green. Pärast seda tuligi mõte, teha esimene kangelaneminusees blogi sissekanne, just mitte kõige tavalisemas kategoorias – havad mängud.


MÄNG, KUI SELLINE: Niisiis – John Deere: Drive Green ei ole (kahjuks?) hea toode. Tehtud on see firma Valusoft poolt, kes toodab palju, palju mitte nii väga kvaliteetseid mänge...
Kes ei tea, siis John Deere on USA traktorite, kombainide ja kõikide muude põllu masinate ja agregaatide suurfirma. Ning nagu nimest võib arvata on mängu sisu (You guessed it!) teha erinevaid põllutöid John Deere’i masinvärke kasutades, samal ajal teenides Deere Dollareid. (Kas on veel coolim rahaühik kui seda on Deere Dollars? Vastan ise – ei!) Kui keegi arvab, et rõhk on nime teisel poolel Drive Green siis, peate kahjuks eksima. Toyota Priuseid ja muid hübriid masinaid kahjuks ei kohta. Kui just John Deere pole hakanud hübriid kombaine valmistama....? Jah, vist mitte.

STOORI: Sa oled farmer, punkt. Mida veel kündmis, väetamis ja külvamis mängust tahta?
Okei, okei... mingi „stoori“ element vast siis siiski meil siin leidub. Sul on oma farm, kuid miski pärast pead tegema tööd teiste farmerite jaoks.Tööde eest saad Deere Dollareid ja nende eest saad osta endale John Deere’i traktoreid ning muid põllutöö masinaid. Muideks, nendel masinatel mingit tegelikku vajadust pole. Iga uue ülesande alguses on õiged masinad on kohe olemas. Võibolla on need töö tellijal juba kaua kuuri all vedelenud või ehk on need siiski tänu kõigi farmerite kaitsja Deere-Fairy’le? Igatahes, Deere Dollarite eest ostetud rauakolakatel pole just suuremat mõtet. Kui just „point” ei ole selles, et sa ostad need ja siis lihtsalt sõidad mööda enda farmi alasid ringi. Tõsi, enda farmil on kah põllud ja asjad, kuid miks seal tühja rabeleda? Kas selleks, et koguda raha ning osta uut „geari”, et teha samu töid ning saada uuesti raha? Noh, võib ju kah...

FÜÜSIKA: Olematu. Sõidad traktoriga maksimum kiirusel vastu golfi lippu (teate küll, see väike lipuke, mis on igal golfi raja lõpus olevas augus) ja, mis me arvame, mis juhtub? Traktor jääb seisma ja mõndadel juhtudel lausa põrkab lipust tagurpidi eemale. See on vast üks parimatest näidetest füüsikamootori kohta selles mängus.


EHK, ET SIIS: John Deere: Drive Green on “lõbus“ mäng, kui seda mängida 10 minutiliste sessioonidena ning kokku mitte vast rohkem kui 4-5 korda. Natukene rohkem ja on oht, et mängijal hakkavad ajurakud hävima. Kui just inimesele ei meeldi teha tööd ja olla frustreerivas keskkonnas ka oma vabal ajal, siis võiks vast seda mängu väga ette vaatlikult soovitada. Igatahes on John Deere: Drive Green midagi suhteliselt omapärast, ükskõik, mis vaatevinklist seda siis ka vaadata.

by xSullx

Tervitame uustulijat

Videomängu huvilised noored on jõud ühendanud ning õigepea hakkab saidil ilmuma ka jutte teiste kaaskirjutajate sulest. Esimene vabatahtlik kampalööja on xSullx.... ütleme kõik tere.

Hr. Püksid, saage tuttavaks, Hr. Si**

Tegeliklt nii ei juhtunud. Sedavõrd hirmutatud ma siiski ei olnud. Samas vahepeal oli tunne, et väga kaugel nende kahe sõbra tutvustamine ka ei ole. Tingimused olid soodsad. Pime tuba, valju teleka volume ja Condemned: Criminal Origins keerlemas minu uue Xbox 360 dvd lugejas. Ammu ei olnud ühe korraliku õuduka otsa sattunud. Mõelda veel, et mäng on teglikult aastast 2005.

Firma nimega Monolith, sai päris korraliku asjaga hakkama. Välja andis mängu Sega, kes on juba vana kala videomängu tööstuses. (Alati, kui ma viimase nime näen, tean juba ette, et midagi head on tulemas).

Peab tunnistama, et sattusin Condemnedi otsa täiesti juhuslikult. Käisime elukaaslasega Rocca al Mare keskuses. Preili vaatas endale saapakesi ning mind tutvustati asja avatud mängukauplusega (reklaami ei tee ning nime ei ütle). Kui tütarlaps viib su isiklikult videomängu poodi, siis on päev põhimõtteliselt korda läinud. Lubasin, et ei hakka raha raiskama ning ei osta midagi. Häbinägu oli peas, kui pärast kaubanduskeskuse foajees kokku saime ning preilile oma vast soetatud kettakest näitasin.

Samal õhtul hakkasin siis tasapisi antud toodet kasutama. Eelarvamusi mängu suhtes ei olnud, kuna ostetud sai see plaat rohkem pakendi järgi. Õnneks ei pidanud ma pettuma. Mäng oli suht kergesti haaratav, mis on väga suur pluss. Legendaarne esimene nö. tutorial level ei olnud tüütu ning viis sind "stooriga" lainele. Esmamulje tekitas loomaliku isu, mis süües üha kasvama hakkas.
Proovisin edaspidi seda produkti kasutada reeglina üksinda kodus olles ning vähe valgustatud toas. See tegi asja veelgi paremaks.


Mängu võiks klassifitseerida first person survival horroriks. Eesti keeles siis, läbi mängija silmade juhitav ellujäämis õudukas. Rõhutan, mitte first person shooter horror. Laskmist on väga vähe. Rohkem ikka "melee" relvadega vehklemine. Saad torujupiga vastastel mõnusalt hambaid suust välja koputada. Arsenal selle jaoks on väga lai. Relvadeks kõlbab peaaegu kõik, mis mängus leida on. Toolid, lauad, kapiuksed, kaikad, nuiad, labidad jne. Tulirelvi on ka päris parajalt, kuid sama ei saa öelda nende laskemoona kohta. Tavaliselt õnnestub mängijal leida vaid mõned padrunid. Nende lõppemisel, muutub laskerelv automaatselt "melee itemiks". Eesti keeles - annad püssi kabaga pahadele üle küüru. Suure plussi, aga annab juurde CSI element. Mõnes kohas pead kuritöö paigad läbi uurima ning juhtnööre otsima. Sul on selle tarvis kasutada varamu abivahendeid.



Kuidas stoori oli? Noh selline OK. Ei ole nagu halb, aga samas võibolla ka oleks saanud paremini. Sinu juhitav tegelane on Ethan Thomas, Serial Crime Unit'i agent. Töökohustuseks on sarimõrvarite jälitamine. Tegevus toimub kohas nimega Metro City (mängutegijad vist on Final Fight'i austajad). Linnas on mõrvade laine hoogu kogumas ning seega on Ethanil tegemist küllaga. Mäng möödub Sarimõrvar X'i jälitades. Lõppu on pisike püant ka lisatud.

Mis teeb selle "stoori" siis OK'ks aga mitte suurepäraseks? Kohati ehk vast teadmine, et sinu juhitud tegelasel, oleks nagu üleloomulikud võimed, kuid päris täpselt neist aru ei saa ja ega lugu väga palju neile rõhku ei pane. Samuti linnas valitsev kuritegevuse laine. Põgusalt oleks nagu sellest räägitud, kuid siiski võib vahepeal jääda mulje, et miks ma nende vastikute zombi laadsete olenditega võitlen ja kes kurat nad üleüldse on. Mäng algab realistlikus võtmes ning hakkab seejäral üha rohkem kerima juurde ulmelisi elemente. Isiklikult ma sellist asja ei kannata, kui aus olla.

Kestvust on raske tundidesse panna. Mängu võib kiirelt lihtsalt läbi joosta või üksikasjalikult kõik ruumid läbi kammida ning special itemeid otsida. Peab ära mainima, et pikkuse poolest tüütama ei hakanud. Kümme episoodi on täpselt paras. Mis aga veidi monotoonset nooti juurde andis, oli fakt, et alalõpmata oled sa mingis pimedas urkas. Levelite disain tundus kohati liiga üksluine. Ma ei oska öelda, kuidas seda viga parandada, aga loodan et Condemned 2 on seda teinud.

Lõppsõna:

Ei tea mis juhtub, kui kogu pere kokku korjad ning keset keskpäeva mängima hakkad. Aga ma võin kinnitada, et peale üksinda jäämist ning toas tulede kustutamist ootab ees üks päris õudne elamus. 2005 aasta mäng ei tohiks enam väga kallis olla. Kui mõnest interneti poest odavalt kätte saab, siis võtke kindlasti ligi. Mina igaljuhul olen rahul, et preili mu tollel päeval sinna poodi viist ning et ma selle toreda mängu otsa sattusin.

Ma tean. Ma pean uskuma.

Ei no kui räppivad koerad usuvad, siis usun mina ka. Ma usun, et „PaRappa the Rapperi“ toomine PSP platvormile oli Sony poolt igati tänuväärt lüke. Kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta. Meenub selgesti, kuidas väiksena nägin TV3-st saadet nimega „Küberruum“. Seal sain ma esimest korda näha ja kuulda PaRappat – räppivat koera. Paljud võib-olla teist ei olnud kuulnudki sellisest asjast. Kas vastab tõele? Proovime, siis natuke möödunut meenutada ja seda ka tänapäeva tuua.

Masaya Matsuura ja kompanii NanaOn-Sha on vastutavad selle eest, et koerad videomängudes üldse riimima hakkasid. 1996-ndal aastal Jaapanis ning järgnevatel aastatel kohe nii Ameerikas kui ka Euroopas. (Vastavalt siis 1997 ja 1998)

Jaapanis lõi see krants väga lennukalt läbi. Aasta peale ilmumist tõusis „PaRappa the Rapper“ oma müüginumbritega seitsmendale kohale. ’99 järgnesid anime seeriad, aktsioonifiguurid, piltidega tassid ning lõpuks 2002 ka „PaRappa the Rapper 2“. Mängu skeem sai lausa nii head vastukaja, et sama firma tõi turule ka „Um Jammer Lammy“. Kõrvad nüüd lahti kõik „Kitarri Kangelased“. Seal saab näha lammast, kes mängib elektrikitarri. Kui „Guitar Hero“ on meele järgi, siis „Um Jammer Lammy“ tasuks ka üle vaadata.

Parappa on üks esimesi tõeliselt kuulsaid rütmi mänge. Arvuti näitab sulle kombinatsioonide mustrit ja sina pead muusika rütmis suutma puldil õigeid nuppe vajutada. Kujutage ette, et mängite „Guitar Herot“ tavalise puldiga. Ainuke vahe oli see, et PaRappa tulistas iga vajutamisega välja sõnu.

Lood on lustlikud. Neid on vähe, aga nad on lustlikud. Kokku 6 muusikapala kaasa räppimiseks. Kõik on omavahel seotud, kas nüüd just asjaliku, aga vahva stooriga. Siinkohal ei hakka ma sisust rohkem rääkima. Mainin ainult ära, et tegu on tüüpilise looga. Poiss tahab meeldida tüdrukule ning see toob endaga kaasa kõikvõimalikke sekeldusi.

Graafika pool teeb asja nauditavaks. Seda ei saa kirjeldada vaid peab ise kogema. Tegelasi on küllaga ning teisel läbimängimisel võib märgata detaile, mis alguses ehk märkamata jäid.

Raskustase on täpselt kuhugi keskele. Pusimist nagu natuke on, aga mitte liialt, et tüütavaks muutuda. Kahtlen sügavalt, et keegi antuid lugusid varem kuulnud on. Kõik palad, mis mängus kõlavad, said komponeeritud just PaRappa seikluste jaoks.

Miks just PSP variant? Vast kättesaadavuse pärast. Kellel meist veel see vana PSX kodus vedelemas on? Vist mitte väga paljudel inimestel? Mängud on iseenesest täiesti identset. Nii vana PSX variant, kui ka uus PSP oma. See tekitab õhku küsimuse, kas oleks võinud äkki natukene rohkem vaeva näha? Kunagi üheksakümnendate keskel olid rütmi mängud alles uus asi ja PaRappast sai suur hit, aga praegu on ju teised ajad. PSP variandil on muidugi lisas „Download add-on songs“ variant, aga seda ei ole mina veel tööle saanud. Vahest on viga liiga pisikeses ajus või jumal teab millest, aga ma ei virise. Originaalsed 6 lugu on tänaseni naudingut pakkuvad. Samas PSP vajab enda ja televiisori vahele kõigest ühte jupikest kaablit ja juba saate nautida sama mängu ka suuremal ekraanil.

Kuidas ma selle kõik nüüd kokku võtan? Plussid miinused?

1. Lugusid on vähe –

2. Mäng on lühike –

3. PSP „Download songs“ leht on rivist väljas olnud alates esimeset päevast –

4. Unlockable featureid või tegelasi mängus ei ole –

1. Tegelased on lahedad +

2. Lood on toredad ja kaasahaaravad +

3. Stoori on päris vaimukas +

4. Graafika annab asjale väga omapärase nurga +

5. Esimeses levelis räpivad koar ja sibul +

6. See mäng jäi kohe silma, kui ma Küberruumis selle tutvustust nägin (eraldus massist) +

Ta lahkus meie juurest ilmselgelt liiga vara...

Ma tean, et ma ei ole mõnikord just kõige hoolikam oma asjadega ning nende korrashoidmisega. Loomus kudagi on selline. Ei, ma ei süüdista oma vanemaid, aga lihtsalt juhtub nii. Minu tollane elukaaslane ja tänaseks juba kihlatu on mõnes mõttes sarnane. Ei ta ei ole räpakas ega lohakas, aga vahel juhtuvad õnnetused ka heade inimestega. Miks ma seda kõik kirjutan? Selleks, et pidada meeles ühte armsat kaaslast, kes kahjuks väga vähe aega sai veeta meie koduses miljöös. Minu elukaaslase väljavalitud pisikest jubin, kes käis temaga kaasas nii tööl, trennides, maal, võistlustel jne. Just sama elegantne ja peen, nagu preili, kellel õnestus seda masinat omada, oli ka tema noor Nintendo DS lite. Näha tütarlast sattuma vaimustusse pisikese elektroonilise vidina üle, teeb vist iga videomängu nohiku südamesse sooja tunde ja manab rõõmu näole.Ma ei hakka teile siinkohal valetama. Ka minul olid temaga omad momendid. Ninja Gaiden, Call of Duty 4, Runaway. Mailisega koos mängitud ja loomulikult talle kaotatud sõidud Mario Kartis purustasid mu ego, kuid muutsid meele siiski rõõmsaks.

Mis siis õigupoolest juhtus? Minu preili käekotist sai sellel saatuslikul päeval sõjatanner. Kohtusid Nintendo, mobiiltelefon ja lahtise korgiga limonaadi pudel. Selles lahingus ellujääjaid kahjuks ei olnud. Ok telefonist oli ka kahju, aga tema oli juba siin ilmas olnud üle aasta. Nintendo, aga seevastu ainult loetud nädalad. Ta lamab siiani meie magamistoas, voodi äärsel riiulil. Välimus on säilinud, aga pisike masina süda, tema see, enam ei tuksu. Kangelaslikult, võitles ta kuni viimaste momentideni. Pisike akutuluke põles veel tunde peale pildi kadumist ekraanilt. Naljatades kutsusuin seda kooma seisundiks. Arstid proovisid opereerida, märjaks saanud kohad lahti võtta ja ära kuivata, kuid ilmselgelt oli liiga hilja. 29-ndal septembril kustus aku tuluke jäädavalt.

Ära ei ole teda veel raatsinud visata. Tuhastada ka mitte. Ta ei võta nii palju ruumi, et riiulile just täpselt tema suurune auk tekitada. Meie kahe südamesse jääda sa alatiseks ja sinu vaprust ning võitlusvaimu mäletatakse veel kaua...

Valge Nintendo DS lite 05.08.2008 - 29.09.2008

Te ei kujuta ette ka, mida ma vahel sahtleid koristades leian.

Kui te nüüd arvate, et ma olen ikka lootusetult ajast maas, siis te eksite. Selle sissekande mõte on pigem rääkida aegumatust klassikast, mis võib olla mõne inimese jaoks täielik teadmatus. Palju mänge on omal ajal kiidusõnu saanud ning siis ikkagi ajaloo hämarustesse vajunud. See millest ma nüüd juttu teen, on kindlasti üks nimi, mida võib ilma igasuguse häbita tänapäevalgi soojalt soovitada.

Tahan ajas veidi tagasi liikuda ja tuua välja sellise klassiku, nagu seda on "Broken Sword - Shadow of the Templars". Mis veidi tagasi, tegelt ikka sitaks tagasi. Aasta oli siis 1996. Mitte, et ihaldan ülejäänud seeria osad maha teha. Kohe järgmisel aastal ilmus mängule järg "Broken Sword - The smoking mirror." Võsuke oli vähemalt samahea, kui esimene osa. Kolmas ja neljas kasvandik sellest perekonnast enam minujaoks (rõhk sõnal minujaoks) kuidagi ei hiilanud. Graafikaliselt oli tehtud hüpe kahemõõtmelisest maailmast uuemasse ja tänapäevasemasse 3d reaalsusesse. Lisandusid uued liikumis võimalused ronimise ja turnimise näol. Ometi puudus see teatud konks, koos söödaga, et kohe alla neelata ja siis sinna kinni jääda.

Georg ise ka ei tea veel mis

teda ees ootab.

Ma ei tahaks tegelikult mängu sisust väga palju rääkida, kuna kardan, et minu ülevaade oleks vast liiga pealiskaudne. Mängu "Stoori" on keskmiselt keerukas, kuid samas ülekeskmise lihtne jälgida ning sammu pidada. Väga lühidalt... Peategelane on Georg Stobbart. Ameeriklane, kes on veetmas oma puhkust Euroopas, täpsemalt Pariisis. Ok püüdke nüüd mitte valesti aru saada. Tema hädad saavad alguse sellest hetkest, kui kouni kostüümis mees laseb õhku kohviku, mille väliterassil Georg parasjagu lõunatamas on. Tundub kummaline? Uskuge mind, seda ta ka on. Siit saab alguse tohutu sasipundar küsimustest ja mõistatustest, mis kõik ootavad lahtimurdmist. Mängu lisandub hulk uusi tundmatuid tegelasi ning üsna pea saab Georg aru, et ta on end sisse mässinud palju suuremasse jamase, kui lihtsalt kohvikule tehtud pommirünnak. Mängust ei puudu loomulikult ka vastassugupool, peategelasele silmailu ning abiväge pakkumast.

Nicole (loodan et keegi ei

pahanda kui lahterdan

ta Sidekick)

Broken Sword'i puhul on tegu klassikalse Point and Click tüüpi seiklusega. See tähendab siis pane hiirega kursor peale ja vajuta. Nii lihtne see mäng ongi. Olemuselt ma mõtlen. Sa juhid oma tegelast hiire vajutustega mööda ekraani ringi ning otsid kõikvõimalikke juhtnööre, lahendad mõistatusi ja räägid inimestega. Nagu Adventure tüüpi mängudele omane on sul loomulikult üüratud taskud. Samaaegselt mahutad endaga vabalt kaasa näiteks labida ning vooliku, kui selleks peaks vajadus tekkima. Mängu juhtmõte on vahetuskaubandus. Vii küpsistega tegelasele piima joomiseks ja ta jagab sinuga oma küpsiseid. Raskem osa on piima leidmine ja vahel isegi välja nuputamine, et piim on just see õige jook mida külakostiks kaasa võtta. Muidu siiski lihtne ning haaratav paari hetkega.

Siin segaduses ei saa ju ööd ega mütsi aru

Graafiliselt on tegu laias laastus multifilmiga. Lihtne 2d oma täies headuses, detailne ja kaunis. Võibolla saaks nuriseda mängus kohati esinevas liigses kirevuses. Mõnel veidra värvilahendusega ekraanil on vägagi raske leida uksevõtit, mis on peidetud näiteks vaibaserva alla.

Huvitav, kas mul seda kassi võib vaja minna?

Kokkuvõtteks nostalgiliselt ilusa graafikaga, aegumatu, vaimuka dialoogiga ja kaasakiskuva stooriga mäng. Kohati võibolla tuleb võtta pikemaid mõttepause, sest mõistus ei tööta alati nii, nagu mängutegijad seda võibola sooviksid. Samas ega mäng ei ole ju seepärast halb, et on vahepeal raske? Aju ongi vaja igapäevaselt natukene treenida.

Tegelikult ma ei ole Austraalias kunagi käinud

Tavaline Bandicoot

Crash Bandicoot