Peale oma esimese klassi läbimist aastal 1991 tulid meie perele külla sugulased Rootsist. Nagu tollel ajal kombeks toodi kaasa head ja paremat kraami, mida Eestis isegi tuletiku valgusel kätte ei saanud. Lisaks maiustustele ja muule pudi-padile oli kaasas ka kutse. Just just. Kutse suveks puhkama Rootsi. Nii umbes 2 nädalaks. Ma poleks saanud rõõmsam olla. Oodatu suvi jõudis kätte kiiremini kui ma oskasin oodata. Ja see mis toimus seal, ei kao mu elust ja mu mälust mitte kunagi. Suvi, rand, lained, suured mänguasjapoed, erinevad jäätised. Mida oskab väike poiss veel tahta. Nii ma vähemalt mõtlesin. Aga seal oli veel midagi, mille peale pidin ma ütlema, et: "Ei no mina näiteks polnud kuulnudki sellisest asjast"
Meie võõrustajate pereisa tuli ühel päeval koju mingi naljaka halli kastiga, mille nad olid tuttavatelt laenanud.
Minu esimene kokkupuude videomängudega. Mäletan seda aega selgesti. Rand, jäätis, mänguasjad jne. Kõik kaotasid kohe suure osa oma väärtusest ja jäid minujaoks tahaplaanile. Super Mario, Ice Climber, Zelda ja veel mõned teisedki võtsid suure osa minu edasisest Rootsis viibitud ajast. Super Mario oli oma olemuselt lihtne. Seda ei saanud aga väita Zelda kohta. (Arvesse tuleb võtta, et olin just sanud 8 aastaseks ning ei teadnud inglise keelest tuhkagi). Vanemad inimesed mängisid ees ja mina pidin nende läbitud teed ja käigud lihtsalt meelde jätma. Igaljuhul see oli kvaliteet aeg.
Siiski teadsin ma veel nendel esimestel päevadel nii nii vähe.
Läksin perega ühel päeval suvalisse Rootsi kaubanduskeskusesse. Ja mis ma oskan kosta. "Ei no mina polnud näiteks kuulnudki sellisest masinast". NES'i arcade masin, mille juurde võis vabalt lapsed jätta, et poes vabamalt ringi vaadata. 
Sellest sai hetkega minu lemmik pood. Ja uskuge mind. See oli alles millegi suurema algus.
Continue?
No comments:
Post a Comment