Kõndivad ja halastamatult tapvad lihakänakad.

Ometi meeldivad nad nii paljudele. Foorumid, fännilehed, filmid, mängud. On aimu millest ma rääkida võiksin? Elavad surnud. Ammmm ... või pigem siiski surnud, kes elavad. Põhjuseid on alati mitmeid: katsetused ravimitega, viirused, eksperimendid jne. Tulemus on sama. Aju hoiab keha veel jalul, et oma primaarseid vajadusi rahuldada. Hingata ja toituda. Siinkohal ei kõlba söögiks saiakesed ja Coca-Cola. Paremini mekivad ikka elus inimesed.

Ma ei hakka pikemalt jahuma, kust ja miks see liik õudustegelasi täpselt alguse sai ning ei hakka vaagima miks nad nii populaarsed on. Minu südames on on Zombidel alati soe koht olemas. Eriti just videomängudest rääkides. Resident Evil ..... Mmmmmmmmmmmmmm

Miskipärast pole ma seda saagat kunagi mänginud lähtudes kronoloogilisest järjekorrast. Pigem iga mängu võtnud, kui iseseisvat seiklust. Alustasin kunagi Resident Evil 2-st (psx, n64, pc), liikudes edasi RE 3 (psx), RE 1 (psx), RE Code Veronica (Dreamcast), RE 4 Outbreak (Wii). Lisasin iga nime järele ka platvormi, millel mängu läbisin. Mitte eputamiseks ei ole RE 2 järel märgitud 3 platvormi. See oli pikka aega lihstalt mu isiklik lemmik, kuni sain endale Nintendo Wii. Sealt võttis üle RE 4. Viimase läbimängimine läks ruttu. Mitte, et oleks liiga lihtne olnud, vaid pigem oli seda raske käest panna.
Juba teisest osast tuntud Leon S. Kennedy´l oli minu kiindumises kindaslti väga suur osa. Tõsine, asjalik ja kindlasti soliidne karakter. Võlub naisi ja sama ei jää kunagi pehmeks, kui jutt käib zombide nottimisest (tuues esile irooniat, RE 4 ei näita mängu käigus ühtegi nö. klassikalist zombiet). Ei hakkaks rohkem siinkohal sellest mängust rääkima vaid lubaks hoopis ise vaadata ja otsustada.

http://youtube.com/watch?v=76PHv5gCfvU

Praeguseks hetkeks olen (uuesti) käsile võtnud Resident Evil´i saaga esimese osa. Seekord siis Gamecube platvormil. Algu olin küll veidi kõhklev. Vana mäng uue pildiga? Kas see on ikka väärt asja uuesti üle vaatamiseks? On kindlasti. Gamecube versioon väärib igat sekundit, mis te sinna alla jätate. Kui võtta originaal RE ja tänaseks juba mitme aasta vanune mängu remake, siis erinevus on vägagi suur. Kui te veel ei ole RE seeriaga tuttav, siis ma ei kujuta ette, mis võiks olla parem sissejuhatus. Tõsi, mäng ei ole nii sujuva juhitavusega ja sihtimis omadustega nagu seda on RE viimane väljalase Wii platvormil, kuid see pole tegur, mis vähendaks mängitavust. Mina isiklikult loen seda plussiks, kui te juhtute antud teosega avama ust Resident Evil´i maailma. Hea ülevaade eelnevate mängude juhtimis-süsteemist. Sisse on toodud veidi uuendusi ja parandusi, aga üldjooned on samad.

Originaali ja remake´i graafikat ei ole mõtet hakata võrdlema ega selgitama välja kumb on parem või täiuslikum. Ilmselgelt hilisem tulija. Peame ikkagi meeles pidama valmimis aegu. (1996 originaal ja 2002 remake). Rottisin siia kiirelt võrdluseks pildid Wikipediast.

Igaljuhul on suutnud Gamecube versioon juba mitu korda mu juuksed püsti ehmatada ning õudus/horrori asutajana olen ma väga rahul. Peale klassikaliste zombide võib kohata veel marudaudis koeri, tapja taimi, silmadeta poolkehaga laipu ja .......... no ma ei hakka ju ometi avastamisrõõmu rikkuma. Tunnen uuesti siirast rõõmu, leides end diivanilt hirmuga püsti hüppamas või mõnda karjatust esile toomas. Häbeneda ei ole siin midagi. Mäng on tõesti väga sünge ja võib ka julgematel meestel võtta kananaha ihule. Garanteerin. Praegu on ajad läinud jälle kiiremaks ning mängimisele saab väga vähe kulutada, kuid püüan leida veel tükikesi vabast ajast, et RE uuesti läbi mängida.

Mis kuradi pärast ma selle sissekande tegin? Et Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida? Tegelikult küll. Zombied on huvitav žaanr. Isegi inimestele, kes ei mängi video mänge ja ei vaata filme. Frankenstaini koletis - võib leida paralleele zombidega. Minu kiindumus neisse on saanud alguse väga varases eas härra Georg Romero esimese filmiga "Night of The Living Dead". Kindlasti võtavad nad minu judinate tegitamise top 3-s endale kindla koha. Samas midagi on, mis nende juures paelub. Võibolla fakt, et kunagi algul olid nad täiesti tavalised inimesed? Nagu mina, kes ma seda siin kirjutan ja nagu sina, kes sa seda loed.